Eraku memuaare

Väsimus, väsimus, väsimus. Minu päevad mööduvad kahekesi muusikaga. Klaveri taga. Või eriala tunnis. Või kontserdil. R sõidab seoses töö ja koolitustega hetkel hoopis Tartu ja Valga vahet ja me kohtume heal juhul kord nädalas. Igal hommikul, kui ma siin üksi süntekaga tõtt vahin ja täieliku lati alt läbi jooksmise tundega jälle mingeid sekventse ja muud jubedat tehnilist träna harjutama hakkan, küsin endalt, kas ma ikka tõesti tahan seda kõike nii väga... Ja mingi hääleke vastab minus, et jah, tõesti. Kui ainult natuke veel jõudu jaguks...

Räbal ei ole tulnud.

Prussakad peale tõrjet õnneks enam samuti mitte.

Mu kallid sõbrad, veel poolteist kuud ja ma naasen ehk elavate sekka. Seniks so long, farewell, auf Wiedersehen, good-bye... :)