Jalgsimatk Lõuna-Eestis: reisikiri (järg)

Meenikunno rabast jõudsime Valgejärve äärde, mis on vist siiani Eesti kõige läbipaistvama veega järv, ehkki turistid teevad usinat tööd, et seda muuta. Puhkasime selles ilusas kohas mõnda aega ning siis matkasime edasi Rebasmäe poole.

Tee viis läbi veidra metsa - ilmselt kunagi istutatud, tõusid nüüd kõrged kuused pikkades sirgetes ridades, moodustades nagu kirikulööve. Püüdsin seda pildistada, aga metsas oli juba nii hämar, et eriti ei õnnestunud.

Tuleb tunnistada, et teise päeva õhtuks olid jalad juba kenakesti väsinud ja seljakoti rihmad soonisid õlgu. Viimased kilomeetrid enne Rebasmäed veetsime mõlemad vaikselt, aga hardalt palvetades, et Rebasmäe metsaonn, kuhu plaanisime ööseks jääda, oleks vaba. Vastasel korral oleksime pidanud veel mitu kilomeetrit edasi matkama, et järgmisele telkimisalale jõuda. Meie suureks rõõmuks ei olnud iidsesse kuusikusse viival äsja vihmast pestud rajal ühtegi jälge ning ka onn osutus tühjaks, ent puudega varustatuks ja külalislahkeks. Kuigi õhtu jooksul on paar inimest käinud all orus asuva Rebasmäe allikaga tutvumas, ei ole keegi avaldanud soovi meiega siinset luksust jagada. Loodame, et see nii ka jääb.

Käisime ka ise allikal. Rebasmäe allikas on väidetavalt Eesti suurim ja tuleb tunnistada, et vuliseb vägevasti küll. Vesi on väga rauarikas ja jätab ojakaldad punakaks.


15. august

14.00 Sõnajala mäel

Meie ööbimiskoht oli valitud silmas pidades asjaolu, et pidime hommikuse rongiga Põlvasse sisseoste tegema ja sealt bussiga edasi Kiidjärvele sõitma, ning Ilumetsa rongijaamani oli Rebasmäelt vaid umbkaudu 3 kilomeetrit. Kuna aga mingil kavalal kohalikul põhjusel väljub hommikune rong Ilumetsalt kell 5.46, siis tähendas see meie jaoks ärkamist kell 4. Kuigi olime onni tule teinud (seal oli lahe spetsiaalne lõkkease) ja tukid ööseks hõõguma jätnud, oli ürgse metsa all vastu koitu külm ja niiske. Lisaks sellele ärkasin tegelikult pool tundi enne õiget aega selle peale, et miski või keegi nühkis vastu onni ust. Ma ei pea ennast tavaliselt metsas magamise osas närvihaigeks, aga miskipärast võttis kõhedaks ja ma äratasin ka Rauli. Väljas me midagi ei näinud, nii et ma ei oska tagantjärgi kommenteerida, millega tegu oli. Igatahes oli see üsna ebameeldiv ärkamine ja me mõlemad ohkasime kergendatult, kui saime endid mõneks ajaks soojas rongis välja sirutada.

Põlvasse jõudsime pisut peale kuut ja matkasime varahommikuses vaikuses linna teise serva bussijaama. Seal enam nii vaikne ei olnud. Vist küll kõikjal universumis liiguvad varahommikul bussijaamade ümber enam või vähem uduse pilguga ja kaheldava puhtusastmega riietes kohaliku fauna esindajad - see on üks looduse seletamatutest seaduspärasustest. Antud juhul aga läks asi veelgi pikantsemaks, kui 7.30 avati bussijaama kohvik. Praeguse alkoholipiiranguga seoses kehtib täiel määral ütlus "Siga leiab pori alati". Minutite jooksul peale avamist täitus kohvik meeste ja klaaside ja õllepudelitega. Meie R-ga tundsime endid oma kohvi ja pitsa juures nagu võõralt planeedilt tulnutena (kusagilt hoopis kaugest galaktikast pärines muidugi ka pitsa, mis väljanägemise ja maitse järgi otsustades oli enne Maale jõudmist pikki valgusaastaid kosmoses ekselnud).

See ei olnud aga veel kõik. Kui R oli toitu tellimas ja lauda toomas, sattusin paratamatult pealt kuulma kõrvallauas toimuvat. See oli... Ühesõnaga ma luban, et kui ma kunagi pensionile jään ja näidendit kirjutama hakkan, siis ma kasutan seda kindlasti mingis stseenis. Praegu siis toormaterjal.

TEGELASED:

NOOREM MEES dressipükstes ja uduse pilguga
VANEM MEES soni ja tõenäoliselt algstaadiumis kopsuvähiga

Varahommikune baar. Vanem mees istub, laual klaas ja kaks avatud õllepudelit. Tuleb noorem mees, ühmab tere, istub samasse lauda.

VANEM MEES: Noh, jälle siin?
NOOREM MEES: Nojah noh. Läks nii.
VANEM MEES: Kodus käisid vahepeal?
NOOREM MEES: Ei ole jõudnud, kurat. Poistega läksime Veitsi juurde ja... (Võtab taskust mobiili) Ai, kurat, Maret on jälle helistanud.
VANEM MEES: Mis te siis elate nüüd päris koos vä?
NOOREM MEES: Ei mis, ei ela... (pikk paus). Või no ma ei tea, võib-olla elame kah. Kurat, igal juhul lahti tahaks saada tast. Näägutama kipub kogu aeg... Kuule, oota natuke. (Võtab mobiili, valib numbri, keegi vastab. Räägib väga püüdlikult hääldades, magusalt.) Tere, Maret, kallis... Ei, ma tööl olen. Eile juba sõitsin, kas ma ei rääkinud siis. Oota... Kuule, kas sa lähed ka täna tööle?... Ahah, kuule. Pane siis uks ilusti lukku ja... oota! Enne kui sa lähed, tõsta need varuosade kastid garaaži ära, äkki hakkab sadama... Jah... Jah... No näeme õhtul siis. Tsau." (Paneb mobiili tasku.)
VANEM MEES: Noh?

NOOREM MEES: Tööle läheb. Kurat, ma saan nüüd lõpuks ometi koju minna!!!

Tõuseb ja lahkub. Vanem mees muigab ja joob oma õlut edasi.

EPILOOG või TEINE VAATUS, kui soovite. Tund aega hiljem, kõik peale tühjade pudelite arvu on baaris jäänud samaks.

NOOREM MEES: (tuleb tagasi, räntsatab toolile ja lööb õllepudeli enda ette lauale.) Kurat. Und ei tulnud.

* * *

Igal juhul enne, kui me saime endale vajalikud sisseostud tehtud ja Kiidjärve bussi peale, nägime ära ka selle, kuidas bussijaama kõrval poes alkoholi müüma hakati. Pisut enne kella kümmet oli sinna kogunenud juba märkimisväärne saba, kõik valisid kaupa välja, ent keegi midagi ei ostnud. Siis kõlasid vist spetsiaalselt selle jaoks lahti keeratud raadiost täistunni piiksud ning kohe läks lahti selline tegevus, nagu oleks keegi videolindile kiirenduse peale pannud. Pudelid kolksatasid letile, raha voolas kassasse ja laiade naeratustega inimesed tõttasid suurte kottidega oma päeva alustama.

Meie matkast siia, Sõnajala mäele, ei olegi väga palju kirjutada. See on nagu kojutulek. Õnneks osutus meie arvestus õigeks ja nii vara ei olnud siin kedagi ees. Mets on vaikne, päev on ilus ja mu armastatud Ahja jõgi voolab all sügaval oma sängis. Jääme siia praeguste plaanide kohaselt kuni homseni ja lihtsalt puhkame... Uskuge, see on tegelikult veel ägedam, kui kõlab... :)