Värviline august

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, et Taavi ja Pilvi pulm 8.-10. augustil oli parim pidu ever. See oli nagu Bilbo sünnipäev kombineeritud Jaanipungiga kombineeritud kõige tšillima tšilliga, mida võib kujutleda. Esimesel õhtul oli traditsiooniline lõbus rahvapidu registreerimisega Tartus ja pulmarongiga Pangodisse, kus keset metsi oli üles tõmmatud uhke peotelk ja tulel küpses terve siga ja väljadel põlesid tõrvikud ja tiikidel küünlad. Teise päeva hommikupoolikul kolis pidu sauna, õhtul aga oli 12 tundi non-stop jämmimist telgi täieliku tehnikaga varustatud laval (erinevate muusikute kontsentratsioon oli üritusel uskumatult suur ning kõik käisid mingil hetkel rambivalgusest läbi). Kolmas päev oli sauna ja lauamängude ja lihtsalt jutustamise päralt. Kes ära väsis, võis magada lakas värskete heinte sees. Slogan "Nii hea pidu!" ja lugu sellest, kuidas Kairist trummijumal sai, lähevad vist küll igaveseks läbuklassika hulka... Muljetada võiks sellest üldiselt lõputult, aga ega need, kes kohal ei olnud, ikka päriselt aru ei saa, millest ma räägin... Tõeline Pidu oli, suure algustähega!

11. augusti hommikul jõudsime mõneks ajaks tagasi tsivilisatsiooni ja tähistasime Tartus pereringis väga väikselt-vaikselt minu vananemist. Siinkohal kõigile suured tänud õnnitluste eest! Ma olin vahepeal üsna õnnetu, sest minu vana vapper mobiiltelefon otsustas just sellelsamal hommikul pillid kotti panna ning ma tundsin ennast korraga maailmast täiesti ära lõigatuna; õnneks ilmutas R enda ametile omast operatiivsust ja ma leidsin õhtul kingikotist uue mobiili! Ja kui ma siis selle sisse vajutasin, piiksus see tund aega järjest uute sõnumite saabudes... See oli lõpmata armas.

13.-16. augustil käisime R-ga Lõuna-Eestis jalgsimatkal. Kuivõrd tegu oli kindlasti ühe selle suve tähtsündmusega, siis ma püüan esimesel võimalusel ka illustreeritud reisikirja postitada. Praegu lihtsalt nii palju, et väga vahva oli ja ma olen väga uhke, et ma sellise üsna head vormi nõudva rännakuga toime tulin.

17.-18. augustil püüdsime veel võimalikult palju Tartu sõpru-tuttavaid üle vaadata ning 19. augustil jõudsime tagasi Tallinnasse. Sama päeva õhtul käisime R, Kati, Silja, Andrese ja Liisiga öölaulupeol. Viimane oli tegelikult samuti üks selle suve tippsündmusi. Väga hea tunne oli - rahvast oli tohtutult palju ja kõik üürgasid laulda, nii et kananahk tuli ihule... Üldmuljet ei suutnud kokkuvõttes rikkuda ka mõned ajuhiiglased, keda nii suure hulga sisse ikka ära eksib. Tegu oli mõningate rullnokastatud noormeeste ja nabarõngastatud neidudega, kes pisut liiga palju kesvamärjukest pruukinuna kah kapinurgast koidest puretud sini-must-valge leidsid ja arvasid, et oleks tore tulla ringi lärmama ja sellega inimestele pähe taguma. Nende üldisest meelsusest annab ehk parima ülevaate see, kuidas üks vägilane lipuga vehkimisest väsis ja selle kaaslasele pihku äsas: "Noh, t*ra, hoia seda r*ska!" Sellise ajaloolise lipukandja vahetuse peale kolisime me vaikselt väljaku teise serva. Aga nagu ma juba ütlesin, mitte seda ei taha ma antud üritusest mäletada! Pigem seda, et Tõnis Mägi "Koit" kõlab ikka veel sama võimsalt ja lootusrikkalt kui 20 aastat tagasi...

20. augustil tähistasime väga vaikselt kodus oma kolmandat pulma-aastapäeva. Ning 21. augustist on meile kätte jõudnud argipäev ja sügisetunne... Minul algab järgmisest nädalast juba kool, R-l lõpeb puhkus... Ilus suvi on jälle linnutiivul mööda läinud.