Jalgsimatk Lõuna-Eestis: reisikiri

13. august

10.50 Tartu-Orava rong. Teeme ususammu, lootes helgema tuleviku peale. Akna taga ladistab vihma, laussadu on tegelikult lubatud terveks päevaks. Georgias käib sõda. Meie oleme teel metsa.

Õhtu. Koolma järv.

Keegi seal üleval siiski armastab meid - kohe, kui me Ruusa peatusesse jõudsime ja rongilt maha tulime, lakkas ka vihm. Sammusime mõnusas pilvealuses soojuses lainetavate viljapõldude vahel, kuni jõudsime meie reisi esimesse sihtpunkti, Süvahavvale. Käisime seal ka oma eelmisel pulma-aastapäeval, ent siis piirdusime piknikuga Kalmetu mäel. Nüüd oli meil plaan Võhandu jõe ürgoruga lähemalt tutvuda.

Sõjatare leidsime õnnega pooleks tõepoolest üles ja oli ikka võimas küll tohutute punaste kaljude all Uku koopa laia suu ees seista! Seejärel peatusime mõnda aega Kalmetu mäel, sõime lõunat ja logelesime niisama.

Ülejäänud matk Võhandul kujunes aga üsna omapäraseks - nimelt ei olnud seal peaaegu ühtegi vaatamisväärsuste juurde juhatavat silti, küll aga tehti iga nuka peal sõna otseses mõttes puust ja punaseks, et tegu on eramaaga. Nii me ekslesime seal tükk aega ja leidsime lõpuks, et mõttekam on kunagi kanuuga tagasi tulla, kuna eesti rahva piiritu omanditunne ehk siiski jõe peale ei laiene. Üsna ähvardavate pilvede all jõudsime viimaks Leevi külla.

Vaevalt olime tuvastanud kohaliku poekese asukoha ja mõned sisseostud teinud, kui pikalt vastu pidanud taevaluugid avanesid ja lasid välja esimese klassi paduka. Kaalusime tükk aega, mida ette võtta, aga lõpuks otsustasime siiski järgida esialgset plaani: otsida üles Koolma järve lõkkekoht ning sinna telkima jääda.

Teekond Koolma järve juurde oli nagu mingis eriti masendavas eesti kinokunsti šedöövris - vihma kallab ja kallab, tee ei lõpe ega lõpe. Viimaks peatasin ühe auto ja uurisin, kas me oleme ikka õigel teel. Roolis istuv mees teatas, et järveni on veel natuke maad, ja lisas ühe hingetõmbega, et istuge sisse, ma viin teid kohale. Meie proteste auto märjakstegemise ja tüliksolemise teemal ei võetud kuulda. See hea inimene sõidutas meid läbi paksu metsa järve äärde - ma ei tea, kas oleksime hämaruses ja vihmas ise sinna tee leidnud - ja muretses veel, et kuidas me sinna jääme, seal pole ju kämpinguid ega midagi, ainult lõkkease. Lasime tal siiski tänuga minna ja asusime ümbrust uurima. Avastasime lõkkeplatsi kõrvalt puude varjualuse, sellise nagu RMK neid ehitab - lihtsalt katus postidel. See oli poolenisti puudega täidetud ja enamus küttematerjalist olid pikad siledad lauad. R ilmutas sellel hetkel tõelist geniaalsust - tõstsime ülejäänud puud hunnikusse kokku ja ladusime laudadest varjualusele põranda. Selle peale püstitasime telgi. Istusime seal kuivas ja varjus, kuni vihm hõredamaks jäi, ning süütasime siis lõkke.

Meie kannatused said muide mõne aja eest kuhjaga tasutud. Vihm jäi hoopis järele ja meie silmadele avanes üks neist harvadest unustamatutest vaatepiltidest, mis jäävad kummitama kogu eluks. Tumedaveelise Koolma järve ja seda ümbritsevate mändide kohal viivlesid veel madalad pilved, tagantpoolt paistev loojangupäike aga värvis need punakasroosaks ning need peegeldasid nii intensiivselt valgust, et varje ei olnud, olime ainult meie selle roosa helenduse keskel. Ning siis kerkis järve kohale täiuslik kirgas kahekordne vikerkaar. Seda ei olnud võimalik meie pidevalt tõrkuva seebikarbiga pildile saada, aga te peate mind uskuma - see oli hetk teiselt planeedilt.

Praegu on mets vaikne ja loojuv päike heidab läbi puude viimaseid kiiri. Hakkame kohe suppi keetma.


14. august

Õhtu. Rebasmäe.

Ärkamine oli vist küll üks ilusamaid sellel suvel. Telki soojendab päike, vaatad kella - alles kaheksa, poed välja - õhk on soe, värske, linnud laulavad. Läbi puude kumab järv, ja mitte lihtsalt järv, vaid üks ilusamaid, mida mina olen Eestimaal näinud. Täiesti metsa süles, tume-tumeda vee ja vesikuppudega...

Muide, päevavalges avastasime sildi, mis ütles, et kuna tegu on maastikukaitsealaga, siis on järve ääres telkimine keelatud. Olen natuke tige: nimelt väidab RMK infovoldik ja ka internetilehekülg selgesõnaliselt, et selles kohas on telkimise võimalus olemas. Sedapuhku erilist kahju siiski ei sündinud, sest me rangelt võttes ju ei telkinudki, vaid puudevarjualusetsime. Ja panime kõik pärast ilusasti korda. Küll aga tuleb edaspidi sellega arvestada, sest Koolma järve äärde ma tahan kindlasti tagasi. Raudselt.

Järgnev teelõik oli minu reisikorralduse aps. Ma nimelt vaatasin kodus kaardi pealt, et mis see kümmekond kilomeetrit Koolma järve äärest Meenikunno rabani ikka ära ei ole. Tegelikkuses oli see tee lõputu. Avastasime küll veel ühe ilusa järve, Viinakoja järve, aga muidu jooksis kruusatee väänlev lint kilomeetrite kaupa ühesuguse ilma mingi inimasustuseta metsa sees ja kuum päike kõrvetas armutult kõike, mis ette jäi. Olime tõsiselt õnnelikud, kui viimaks Liipsaare metsaonni ja vaatetorni juurde jõudsime.

Meenikunno raba on Koolma järve kõrval kindlasti üks selle reisi tõelisi avastusi. Ma olen kunagi varem vaatetornis sellele pilgu peale heitnud, aga kõndida laudrajal keset inimtühja raba on hoopis teine tunne. Kui me soojärve kaldale jõudsime, siis ma lihtsalt istusin, pisarad silmis, sillale maha - nii ilus oli. Teine samasugune elamus ootas meid raba teises servas lauka ja Päikeseloojangu maja juures. Viimases peaks kindlasti kunagi peatuma ja kõike seda pikemalt nautima...




(Järgneb...)