Sentimentaalselt, luulevormis

* * *

Ja tuba tehtud kopituselehast
Ja agulite porimärg rutiin –
Ja hing see muudkui välja tahab kehast
Et küsida, miks üldse olen siin.

Ei, ma ei ole päris ilma nõuta.
Mu aknast paistab taevast väike lapp.
Et pingutades selleni kord jõuda –
Kas selleks olema peab kassitapp?

Ja piinarikkaks lõpuponnistuseks
Kui paljut enda alla matta võin?
Ja väändudes kas on mu vabanduseks,
Et mul on mõni väga ilus õis?

Seal tänavatel keset õhtuvarje
Veel keerleb mõni tühi õnneloos.
On igal aknal kivistunud karjed,
On iga karje taga omad lood

Ja tuttavlikus kopituselehas
Käib sama tuttav porimärg rutiin...
Kui palju siiski on mu enda teha?
Kas piisab sellest, et ma olen siin?