Sõbranädal

Viimasel ajal olen saanud tõestust vähemalt kolmele vanasõnale: "kui Muhamed ei tule mäe juurde, siis tuleb mägi Muhamedi juurde", "kus on, sinna antakse" ja "küll küllale liiga ei tee" kirjeldavad üsna täpselt situatsiooni, kus peale pikka erakluseperioodi sajab korraga sõpru sisse uksest ja aknast... :) Kõigepealt oli R õde meil mitu päeva külas, siis tulid Tallinnasse Maire ja Külli ning Pilveke jäi meile ka ööseks (vaatasime filmi ja käisime järgmisel hommikul missal, tore oli!) ning üleeile oli meil Liis S. ja Kairiga pikk ja vahva bohnanza-õhtu. Võiks arvata, et sellise seltsielu peale on mu õppimine unarusse jäänud, aga tegelikult on see nädal täiesti veidralt edukas olnud! Tuleb välja, et kui asi puudutab loomingulist tegevust, siis aitab optimistlik pealelendamine tundidepikkusest harjutamisest enam. Ma kardan, et olen ennast paljudes valdkondades liiga krampi mõelnud (selles olen ma ekspert). Nii hea, et leidub sõpru, kes mind aeg-ajalt lahti raputavad... Tegelikult mulle hirmsasti meeldib, kui keegi külla tuleb, ma lihtsalt NII väga loodan, et varsti elame natuke normaalsemates tingimustes ja saame mugavamat võõrustamist/majutust pakkuda...

Täna on kah mõnevõrra eriline päev (mis seletab muuseas, miks ma hetkel siin istun, selmet olla "Maskiballi" läbimängu vaatamas - asjaolu, mis mu reitingu eriala õpetaja silmis kindlasti olematule tasemele viib) - meil saab täna R-ga 6 aastat koos oldud ja selle puhul tahaks midagi ilusat teha ja ise ilusam olla... :)