Meenutab vanu aegu...

...ehk siis õnnestus jälle sõrmeotsad villi mängida :)

Ühtlasi olen hakanud aru saama, et minu pidev ma-pean-olema-tubli-ja-perfektne-hoiak oli üheks peamiseks põhjuseks, miks ma omal ajal bassi- ja kitarriõpingud unarusse jätsin. Nüüd, kus ma olen lihtsalt niisama pilli näppinud ilma mingit konkreetset tulemust ootamata, on asi palju rohkem fun ja tegelikult tuleb ka palju paremini välja... Vaat kui vanaks peab inimene elama, et hakata lihtsatest tõdedest aru saama! :) Huvitaval kombel mõistan ma nüüd palju paremini ka alexanderi tehnika põhimõtteid. Kes ei tea, siis alexanderi tehnika on erinevate mõtte- ja füüsiliste harjutuste kogum, mis on mõeldud valesid lihaspingeid tekitavate kehakasutusharjumuste muutmiseks. Muusikute ja näitlejate seas on see üsna laialt levinud, olid meil kooliski kursused. Selle üheks põhimõtteks on mitte hakata rabelema, ilma et keha selleks valmis oleks. Selleks tuleb anda endale käsk: olen tegemata. Seejärel tuleb mõelda läbi, kus on mu telg, lõdvestada pinged ning alles siis liikuda. Olen avastanud, et see toimib ka vaimses plaanis. Mil iganes mul tekib tahtmine paanikasse sattuda või üle reageerida, annan endale käsu olla tegemata. Seejärel mõtlen läbi, kus on mu telg, ja alles siis liigun edasi...

Kitarrimängu taasavastamise eest pean ma muide tänama Pilvekest. Väike spontaanne öökontsert, mille ta meile tema juures külas olles andis, jättis nii armsa mälestuse... :)