Kirju maailm

Elu meie ümber on ikka hämmastavalt kirev ja mitmekesine. Ainult üks näide: samal ajal kui Eesti "parimat uustulnukat" popmuusikas ja mida kõike veel, "muusikut" Mari-Leenu teab vist iga eestlane, peamiselt küll neiu rõõmsate jutustuste tõttu ajakirjanduses, kuidas ta 16-aastaselt süütuse kaotas jne, liigub siinsamas meie hulgas tähelepandamatult ringi tõeline geenius Eino Tamb*rg, kelle nimi ka mulle paar nädalat tagasi eriti midagi ei öelnud. Ometi on inimene pühendanud oma pika elu muusikale, aastakümneid loonud hingematvalt emotsionaalseid ja kauneid klassikalisi teoseid. Mina sattusin õnneks tema ooperi "Cyr*no de Berg*rac" etendusele ja armusin hingepõhjani. Sõber Aivi, kellel paar päeva tagasi külas käisin ja kes ka tema fänniks osutus, haris mind edasi ja andis mulle terve hulga plaate, mida ma nüüd hoolega kuulan...

Kummaline küll, aga olen oma mõtisklustes jõudnud sinnamaani, kus taolised äärmused mind enam eriti ei häirigi. Kuidas me saaksime aru tõelisest pühendumisest, andest, sügavuti minekust, tarkusest ja õnnest, kui meil ei oleks näiteid vastupidisest? Kahju on ainult sellest, et lollus kisendab alati kõvemini...