Oma naba imetlemisest

Sattusin täna pikemale blogituurile ning mind tabas terav häbitunne - inimesed kirjutavad nii targalt poliitikast ja religioonist, keskkonnast ja kultuurist, samal ajal kui mina esitan siin aruandeid selle kohta, kui tubli ma ikka koolis olen ja kuidas mulle ikka ei meeldi minu praegused elamistingimused... Mitte et ma ei valutaks südant majanduskriisi pärast ning mitte et ma poleks mitu õhtut teleka ees nutnud, kui Austraalia metsapõlenguid näidati, aga sellistest asjadest kirjutama asudes tundub mulle kogu aeg, et aega ja teadmisi ja sõnastamisoskust jääb napiks, ja siis ma piirdungi üleüldise pealiskaudse ülevaatega oma isiklikust käekäigust... ning nii see ilmselt ka jääb, olge hoiatatud!

Muide, viimasel ajal kipun ma ka otseses mõttes oma naba... mitte imetlema, vaid see vastupidine sõna... Lihtsalt hämmastav, mida võib teha pikaajaline stress ja ebaregulaarne toitumine! Olen nüüd umbes kuu aja jooksul püüdnud teadlikult jälgida, mida ja millal ma söön, ning korrapärasemalt trenni teha, aga kord juba käest lastud vormi taastamine on ikka väga raske. Enesetunne on, tõsi küll, parem kui enne. Muide, sellega seoses meenub mulle, et sõbrapäeval (mis oli üleüldse üks väga armas päev) käisin ma esimest korda elus päris tõelises jõusaalis (spordiklubi, mille liige mu kursaõde G on, tegi mingit kampaaniat ja lasi sõpru tasuta kaasa võtta). Mässasime seal ligi kolm tundi ja tuleb tunnistada, et see oli suurepärane. Minu aju irooniakeskusesse on küll sügavalt salvestunud Denis Leary vihapurse inimeste lolluse teemal, kes maksavad ränka raha selleks, et iga päev olematutest treppidest üles ronida, ning minu praktilise maalapse pool nutab taga kogu seda energiat, mida jõusaalis kulutatakse ja mida võiks rakendada terve Eesti vanatädide küttepuude lõhkumiseks ja heina tegemiseks, aga tuleb tunnistada, et kui ma oleks piisavalt rikas, siis oleks spordiklubi liikmekaart üks esimesi asju, mille ma hangiksin. Soovitavalt sellise klubi, kus saaks ka mingit tantsutrenni ja pilatest... Viimase järgi tunnen ma juba oma eriala tõttu tõsist vajadust. Kuna aga mu jõukusepäevad praegu veel kuskilt ei terenda, siis hetkel tuleb piirduda koduste vahendite ja koolis pakutavaga.