Tuline tango lumises Tallinnas

Ma ei tea, kas põhjuseks oli eileõhtune pikk ja ilus jalutuskäik Mairega piki Tallinna lahe kallast või Eva-Liisalt saadud põnev reisikiri Kolumbiast, igal juhul hakkas mul täna hommikul läbi argise linna rutates korraga kõrvus kumisema Piazzolla "Las Ciudades" ning ma ei saanudki sellest enam lahti (isegi kui mulle kella üheksases loengus Heideggeri fenomenoloogiaga lagipähe virutati). Jagan seda laulu siis juba teiega ka (ehkki YouTube'is ei ole väga head varianti) - usun, et on kuulamist väärt. Sõnad pärinevad uruguai poeedilt Horacio Ferrer'ilt, eestikeelse tõlke, mille siia lisan, on teinud Eva Rand ja Triin Ella.

Linnad

"...Ja oli nii, et me ütlesime:
Issand, anna meile armu,
Et üles ehitada linnad -
Võrdselt puudega,
Kes oskavad olla küpsed,
Enne kui nad ära närtsivad."

(Genesis, peatükk 1972, esimene salm,
Tuleviku Testament)

Linnad, rajatud vihkamisele.
Linnad, mis nii kõrged - aga milleks?
Linnad, kus elavad vaid surnud.
Linnad, mis saavad varsti taas tolmuks.

Siin ei näe mitte kunagi tähti,
Siit lahkub kõik elav
Ja valitseb üleüldine üksindus
Ja kirjas on lõplik häving.

Kui ilus saab kord ümberehitatult olema -
Tänavad, mis sündinud me jalaasteist
Ja kõrgused, mis on südameusku.
Kui ilus, et taas on sündimas üks linn,
Ja see saab alguse ühest mänguväljakust,
Kus on rahus kuu, mees ja ta naine.

Hea, kui müürsepaks oleks prohvet,
Ja tuhat neidu kohtuvad päikesega
Ja tuhat poeeti tõstavad lupja
Ja tellingul olijatel on Jumala nimi suus.

Linnad, mis rajatud armastusele,
Linnad, mis suure hingega,
Linnad, ilma värava ja vägivallata,
Linnad, taas tuhast tõusmas...