Anonüümne mängusõltlane
Lugesin hiljuti kuskilt, et maailma suurim online rollimäng WoW ("World of Warcraft") on endale kogunud juba peaaegu 10 miljonit kasutajat üle maailma, ning erinevatel hinnangutel on nendest 10-40% neid, kes on sellest mängust psühholoogilises sõltuvuses. Hullematel juhtudel jätavad inimesed oma töö ja perekonna ning lihtsalt mängivad ööd ja päevad. Kohutav, kas pole?
Ma lugesin seda ja mõtlesin, et pean siinkohal midagi üles tunnistama - ma tean, mida tähendab olla sõltuvuses arvutimängudest. Ma alustasin juba mitu aastat tagasi sellise mänguga nagu "Tiberian Sun". Sellega ei olnud asi väga hull - tegu oli natuke "Riski" meenutava strateegiamänguga, mida ma aeg-ajalt klõpsisin, kui aju krussis oli. Eelmisest aastast sattusin aga algul "Diablo" ja seejärel "Diablo II" võrku. Mängisin need mõlemad suure kirega ja üsna edukalt läbi. Viimase expansion oli õnneks nii igav, et ma ei ole detsembrikuust saati viitsinud seda lõpuni teha. Minu mänguhullus ei olnud kunagi nii suur, et oleks hakanud ülejäänud tegemisi segama, ning unetunde ma sellele ka ei kulutanud, aga oli päevi, kus ma olin mõtetega pidevalt mingi mängusituatsiooni juures ning nägin ka öösel unes strateegiaid ja stats'e ja ladder'eid...
Kokkuvõttes mõistan ma nüüd väga hästi arvutimängusõltuvuse tekkeprotsessi. Mäng on nagu põnevusseriaal, ainult et sa saad ise selle sees olla ja seda suunata, ning kogutud punktid ja läbitud level'id rahuldavad sinu saavutus- ja valitsemisvajadust, mida ehk pärismaailmas täita ei õnnestu. See on tõeline reaalsusest põgenemine. Asjaolu, et sa oma eesmärkide saavutamiseks hulgaliselt virtuaalseid olevusi tapad, on muide täiesti kõrvalise tähendusega ja ei jõua tavaliselt üldse teadvusesse. Ma usun, et vastupidiselt levinud arvamusele on kõigest kaduvväike protsent neid, kes arvutimängudest oma vägivallaihale rahuldust otsivad. Siiski ei arva ma tagantjärgi, et see oleks kõige tervem viis oma vaba aega veeta. Eriti kuna piir virtuaalse ja päriselu vahel on nii kerge kaduma...
WoW-i ei ole ma kunagi julgenud puutuda ja ilmselt ei puutu ka. Pean aga ütlema, et mu näpud sügelevad kangesti sügisel välja tuleva "Diablo III" järele - selle treilerid on nii superilusa graafikaga, et lihtsalt kisuvad endasse! Aidake siis mind, anonüümset mängusõltlast, kui ma peaksin sisse vajuma...
Ma lugesin seda ja mõtlesin, et pean siinkohal midagi üles tunnistama - ma tean, mida tähendab olla sõltuvuses arvutimängudest. Ma alustasin juba mitu aastat tagasi sellise mänguga nagu "Tiberian Sun". Sellega ei olnud asi väga hull - tegu oli natuke "Riski" meenutava strateegiamänguga, mida ma aeg-ajalt klõpsisin, kui aju krussis oli. Eelmisest aastast sattusin aga algul "Diablo" ja seejärel "Diablo II" võrku. Mängisin need mõlemad suure kirega ja üsna edukalt läbi. Viimase expansion oli õnneks nii igav, et ma ei ole detsembrikuust saati viitsinud seda lõpuni teha. Minu mänguhullus ei olnud kunagi nii suur, et oleks hakanud ülejäänud tegemisi segama, ning unetunde ma sellele ka ei kulutanud, aga oli päevi, kus ma olin mõtetega pidevalt mingi mängusituatsiooni juures ning nägin ka öösel unes strateegiaid ja stats'e ja ladder'eid...
Kokkuvõttes mõistan ma nüüd väga hästi arvutimängusõltuvuse tekkeprotsessi. Mäng on nagu põnevusseriaal, ainult et sa saad ise selle sees olla ja seda suunata, ning kogutud punktid ja läbitud level'id rahuldavad sinu saavutus- ja valitsemisvajadust, mida ehk pärismaailmas täita ei õnnestu. See on tõeline reaalsusest põgenemine. Asjaolu, et sa oma eesmärkide saavutamiseks hulgaliselt virtuaalseid olevusi tapad, on muide täiesti kõrvalise tähendusega ja ei jõua tavaliselt üldse teadvusesse. Ma usun, et vastupidiselt levinud arvamusele on kõigest kaduvväike protsent neid, kes arvutimängudest oma vägivallaihale rahuldust otsivad. Siiski ei arva ma tagantjärgi, et see oleks kõige tervem viis oma vaba aega veeta. Eriti kuna piir virtuaalse ja päriselu vahel on nii kerge kaduma...
WoW-i ei ole ma kunagi julgenud puutuda ja ilmselt ei puutu ka. Pean aga ütlema, et mu näpud sügelevad kangesti sügisel välja tuleva "Diablo III" järele - selle treilerid on nii superilusa graafikaga, et lihtsalt kisuvad endasse! Aidake siis mind, anonüümset mängusõltlast, kui ma peaksin sisse vajuma...


0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home