Just for the record: viimased kroonid, esimesed eurod

Rahavahetus on minu jaoks tegelikult kuidagi muu elu tagaplaanil kulgenud. Kroonid olid ilusad, jah, seda küll; aga üldiselt ma ei ole viitsinud sel teemal tunnelda ega stressata. Mängureeglid ja -nupud on lihtsalt kergelt muutunud, ja sisimas ma usun, et see ei ole sugugi viimane kord minu eluajal, mil need muutuvad...

Igal juhul: äkki kunagi on endal huvitav lugeda ja meenutada, et minu esimene ost eesti eurode eest (ma ei mõtle kaardimakset, vaid käegakatsutavat raha) oli kahe lõputöö eksemplari köitmine (läks maksma 2.32). Viimastest kroonidest läksin täna aga sihikindlalt lahti saama. Mõtlesin jupp aega, mida võiks osta 110 EEK ja mõningate sentide eest - midagi, mis jääks kestma, mitte leiba või piima või midagi. Lõpuks ostsin lillepoest täpselt selle hinnaga väikese vesipahhiira. Olen seda taime juba ammu endale tahtnud, aga ikka kõhelnud - esiteks pelgan ma peale halbu kogemusi villtäidega lillepoest taimede ostmist, teiseks on minu armas abikaasa mulle juba vihjanud, et tema tagasihoidliku elunägemuse kohaselt võiksime meie ise ka ikka korterisse ära mahtuda, mitte ainult taimed. Pahhiira peaks tegelikult tõesti päris suureks kasvama, aga arvan, et sellest murest vabastab mind edukalt Sasu, kes teatavasti toalillede pügamise ja ümberkujundamise vastu elavat huvi tunneb (õnneks ei ole pahhiira minu andmete kohaselt kassidele mürgine)... Igal juhul tegin täna südame kõvaks ja tõin pisikese, pealtnäha terve taimekese koju. Eks näeb, kuidas tal minema hakkab, sel minu rahapuul :)