Lissabon ehk kuidas kaks talvest väsinut sooja päikest otsimas käisid - vol 1
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et jõulude ajal ei vahetanud me R-ga kingitusi. Meie kingituseks teineteisele oli lubadus koguda raha reisifondi ja muuta talv vastu kevadet kasvõi nädala võrra lühemaks.
Meie esmaseks plaaniks oli minna Barcelonasse, linna, mis R-le eelmisel aastal tööreisil väga sügavat muljet avaldas ja kus mina pole käinud. Jaanuaris hindu uurima hakates selgus aga, et Hispaaniasse sõites peab hetkel rahakott puust tõhusama materjaliga seljas olema. Juba üsna suvaliselt (loodetavasti soojemapoolseid) sihtmärke uurides avastasime oma üllatuseks, et pisut kaugemal asuv Lissabon sobib meie arusaamadega rahakoti kandmismoodustest hoopis paremini.
Meie aktiivsed teadmised Portugalist piirdusid tol momendil ähmaste mälestustega riigi ajaloost seoses maadeuurimise ja koloniseerimisega, sellega, et seal mängitakse päris hästi jalgpalli ja et sealt pärineb portvein. Mingeid isiklikke seoseid meil selle maaga ei olnud, me ei olnud kordagi unistanud selle külastamisest... Ühesõnaga - mõte sinna minna tundus korraga niivõrd eksootiliselt jabur, et otsustasime selle ära teha.
Alustasime reisi Tallinna lennujaamast suure reede varahommikul, alles korralikult toibumata erakordselt kiiretest tööpäevadest enne puhkust. Sõit risti üle Euroopa möödus vahejuhtumiteta; eriti intensiivne juhtumiste puudumine tabas meid Oslo lennujaamas, kus me ootasime kuus ja pool tundi järgmist lendu ja siis selgus, et see hilineb veel tunnikese. Viimaks sõitis kirevates Portugali lipuvärvides TAP Portugal siiski väravasse ja meid tervitas esimene "Olá!".
Lissabon on üks neist vähestest kohtadest, kus lennujaam asub otse linna keskel. Maandumine oli seega omaette vaatamisväärsus: lauglesime läbi pilvetupsude piki laia õhtukumas Tejo (Taguse) jõge ning üle punaste majakatuste mere, kuni korraga olimegi kohal. Lissaboni Portela lennujaam ei paku iseenesest niivõrd romantilisi elamusi - tohutu kompleks (üks Lõuna-Euroopa suurimaid) on välja- ja ümberehitamisel, meie lennuk maandus kusagil in the middle of nowhere ja meid veeti bussiga läbi lennukite ja kraanade segadiku koridoride labürindini, mille lõpus me imekombel siiski leidsime nii pagasilindi, pagasi kui ka väljapääsu.
Olime hotelli reserveerinud booking.com'i kaudu, olles selle valikul toetunud ainult mõistlikule hinnale ja positiivsetele internetikommentaaridele, ning muretsesime pisut, kuidas kõik reaalselt välja näeb. Kujutlege siis meie ehmatust, kui takso meid hotelli ukse ees maha pani ning seejärel selgus, et uks on kinni. Ukse külgedel olid kellanupud erinevate korruste jaoks ning seitsmenda juurde oli kirjutatud midagi, mida üldisele keeleteadusele toetudes võis interpreteerida kui vastuvõttu. Vajutasime sinna, aga midagi ei juhtunud. Siis tuli seest keegi, kes ukse meie jaoks lahti jättis ja ise minema kadus. Astusime sisse ja sattusime kitsasse koridori, mille lõpus oli veel kitsam lift. Me ei osanud muud teha, kui sõita 7. korrusele ja vaadata, mis seal on. Õnneks seal nägimegi vastuvõtulauda, mille taha just kiirustas väga sõbralik administraator, kes vabandas pühadeaegse segaduse pärast - tavaliselt olevat uks avatud. Meid varustati toavõtme, linnakaardi, heade soovide ja lubadusega aidata 24/7 ning juhatati meie pessa 6. korrusel.
Etteulatuvalt tuleb öelda, et tegelikult oli Residencial O Paradouro väga meeldiv peatuspaik, mida julgen kõigile, kes Lissaboniga tutvuda tahavad, soovitada. Selle hinnaklass oli odav (nädala eest kaheses toas võeti meilt 295 EUR, mis teeb päeva kohta vähem, kui me maksime näiteks suvel Tõrvas hotell De Tolly's), aga kui jätta tähelepanuta suhteliselt mittemidagiütlev väliskülg ja segadusseajav sissepääs, oli selle sisemus äärmiselt mugav. Meie kahene tuba oli tegelikult 2+1 tuba koos vaiksesse siseõue avaneva kinniehitatud rõdu ja suurepärase vannitoaga, mille oivaline küttesüsteem ja vann reisi külmematel päevadel väga ära kulusid. Tuba koristati iga päev. WiFi puudumine oli kerge ebamugavus, aga meie internetisõltuvuse raviks tegelikult väga sobiv; hädapärasema sai ära ajada hotelli puhkenurgas vastuvõtu kõrval, kus WiFi oli täiesti olemas. Hommikusööki hotell ei pakkunud, aga sellest ei olnud midagi, kuna selle vahetu ümbrus on täis kõikvõimalikke söögikohti, mida oligi põnev vaheldumisi külastada. Viimaks on ka O Paraduoro asukoht linnauurijale üsna mugav. See asub kõigest mõne kilomeetri kaugusel lennujaamast ja paari kilomeetri kaugusel kesklinnast, nii et kahekümneminutiline jalutuskäik viib otse linnasüdamesse. Kes aga jalutada ei viitsi, võib mõne sammu kaugusel hotellist metroosse hüpata ja sõita mis iganes suunda.
Ma ei unusta kunagi seda esimest õhtut Lissabonis, kui me reisist ja kahetunnisest ajavahest väsinuna läksime hotelli lähiümbrusesse süüa otsima. Kell oli kohaliku aja järgi midagi peale kaheksat, mis tähendas, et päike oli just loojunud ja hämardus kiiresti. Jõudsime kohalikku toidupoodi ja lihtsalt naersime tükk aega, kuna hinnad olid nii ebareaalselt madalad. Varustasime endid esimeseks õhtuks hädavajalikuga ning suundusime tagasi. Teel komistasime veel ühe puuviljapoekese otsa (neid on seal igal nurgal) ja ostsime ühe umbkeelse, aga sõbraliku portugali vanatädi käest kohalikke apelsine. 4 suurt apelsini maksis kokku 49 senti ja ma pole kunagi paremaid söönud... Ning üle kõige oli värske, soe kevadõhtu koos tänaval jalutava paljukeelse ja -rassilise rahva ning linnatuledega, mis peegeldusid veidratel kahhelkivist majaseintel ja kõnniteede lõpututel siledaks kulunud kivimosaiikidel.
* * *
Vaikse laupäeva hommikul ärkasime vara ja otsustasime lähemalt uurida, kuhu me siis sattunud oleme.
Kõigepealt leidsime hotelli lähedalt ühe pastelaria ja sõime seal harjumatu, aga suurepärase hommikusöögi. Pastelaria on meie mõistes midagi kondiitriäri laadset; sealt saab nii kaasa osta kui kohapeal süüa erinevaid küpsetisi ning juua kohvi. Ainult et portugaallaste jaoks ongi see tavaline hommikusöögi söömise koht ja küpsetised on hoopis erinevad meil pakutavatest. Õppisime kiiresti kaht asja: kohvi peale piima tellimine on mitte ainult kohalike traditsioonide, vaid ka kohvi enneolematult oivalise maitse rikkumine; ning isegi kui sa ei tea, mida sa tellid (sest kusagil pole ühtki silti ja keegi inglise keelest aru ei saa), siis kõik pirukad-koogid on vapustavalt head. Eriti tasub proovida kõikvõimalikke korvikesi. Soolased on tavaliselt mõnusa kala- või lihatäidisega, magusad aga... Ütleme nii, et üks esimesi portugalikeelseid roogade nimetusi, mida sa selgeks õpid, on pastel de nata (mitmuses pastéis) või pastel de Belém, mis tähendab kohalikku munakreemitäidisega koogikest. Selle originaalretsept pärineb ühest kohvikust Belemi linnaosas ja mõned selle koostisosad on väidetavalt siiani salastatud, aga originaalilähedasi kooke pakutakse kõikjal ning need on eranditult imelised. Mina, tuntud magusavihkaja, pugisin neid terve Portugalis viibimise aja nagu hull. Ma arvan, et ainult pidev mägedest üles-alla turnimine hoiab kohalikke kolmekümneselt ülekaalulisusesse suremast.
Edasi kõndisime mööda suvalisi tänavaid üldise suunaga kesklinna poole. Tegelikult meenutas iga meeter, et me pole enam Eestimaal. Meie silmadele ehk kõige veidram on portugali komme kaunistada maju glasuurplaatidega. Isegi kõrvalistes ja silma järgi suhteliselt vaesetes piirkondades võis leida hulgaliselt lõputult erinevate mustritega maju, rääkimata kesklinnast. Proovisin algul erinevatest mustritest pilti teha, aga neid oli nii palju, et oleksingi pildistama jäänud.
Suvalisel tänavanurgal kasvasid sidrunipuud.
Ootamatult leidsime endid keset avarust. Olime kogemata sattunud ühele Lissaboni suurimale, Martim Moniz'i väljakule (Martim Moniz on üks Portugali rahvuskangelasi ristisõdade päevilt, rüütel, kes legendi järgi aitas 1147. a. Lissaboni piiramisel oma elu ohverdades võita kristlastel linna valitsevaid maure). Kaugemal mäe otsas paistis aga Lissaboni kohal trooniv São Jorge kindlus.
Muide, etteruttavalt võib öelda, et see kogemata õigesse kohta sattumise tunne saatis meid järgnevatel päevadel pidevalt. Kui välja arvata kerge, aga kestev füüsiline trenn kaldpindadel kõndimise näol, on Lissabonis väga lihtne liikuda, eriti jalgsi. Peamised kesklinna huviväärsused asuvad tegelikult äärmiselt lähestikku ja ka mujale pole keeruline pääseda. Lissaboni rahvaarv (ilma seda ümbritsevate paljude satelliitlinnadeta) on sarnane Tallinnaga, aga kui Tallinn on end kaheksajala kombel mööda laheserva laiali ajanud, siis Lissaboni linnajaod asuvad enamjaolt kitsalt ja kobaras keskuse ümber koos. Üldist suunatunnet on mingil põhjusel äärmiselt lihtne säilitada, isegi kitsastel ja künklikel kõrvaltänavatel.
Edasi jõudsime päris linnasüdamesse - Rossio väljakule, mis ametlikult kannab Praça de Dom Pedro IV nime. Tol päeval me selle täielikust suurusest ja majesteetlikkusest ülevaadet ei saanudki, sest väljaku keskel käisid parasjagu mingid filmivõtted. Aga ka muidu on see plats üks suur kohalike ja turistide segadik, seda ääristavad teater ja tänavakohvikud, seal ostetakse ja müüakse ja sinna koonduvad liiklussõlmed.
Peale võimsat maavärinat 1755. a., mis hävitas enamuse seni mauride planeeringust lähtunud (ehk ehitame sinna, kuhu mahub - ja mõnel juhul ka ei mahu) linnast, ehitati see uuesti üles rangelt joonlauda kasutades. Seda võib selgelt näha kahest kõrvutiasuvast linnaosast: kui kõige vanem, maavärinas säilinud Alfama on üks kitsaste tänavate ja treppide labürint, siis tänapäeva kesklinn Baixa koosneb sirgetest kauba- ja restoranitänavatest, mis moodustavad kenad nelinurksed kvartalid. Peatänav Rua Augusta algab Rossio väljakult ja lõpeb Praça de Comercio väljakul. Praça de Comercio on tõeliselt hiiglaslik ning asub otse Tejo jõe kaldal.
Peale seda, kui olime kenas kevadises päikesepaistes jõekaldal jalgu puhanud, suundusime mööda Chiado ja Bairro Alto (kesklinnaga külgnevate linnaosade) tänavaid taas ülesmäge. See oli vist ka ainus kord, kus me mõnevõrra ära eksisime. Samas oli kõik meeletult huvitav - koperdasime igal sammul väikeste väljakute, vaiksetes nurgatagustes asuvate aedade ja maaliliste trammide otsa - muuhulgas nägime ka Lissaboni erilisi vaatamisväärsuseid, köistramme, mis sõidavad mööda eriti järske mäekülgi, üks ots õhus. Just sel hetkel, kui tundsime, et kõht on juba väga tühi, leidsime ka kena kohaliku restorani, kus lõunat süüa - kohalike traditsioonide järgi loomulikult kala ja veel kord kala.
Meie esmaseks plaaniks oli minna Barcelonasse, linna, mis R-le eelmisel aastal tööreisil väga sügavat muljet avaldas ja kus mina pole käinud. Jaanuaris hindu uurima hakates selgus aga, et Hispaaniasse sõites peab hetkel rahakott puust tõhusama materjaliga seljas olema. Juba üsna suvaliselt (loodetavasti soojemapoolseid) sihtmärke uurides avastasime oma üllatuseks, et pisut kaugemal asuv Lissabon sobib meie arusaamadega rahakoti kandmismoodustest hoopis paremini.
Meie aktiivsed teadmised Portugalist piirdusid tol momendil ähmaste mälestustega riigi ajaloost seoses maadeuurimise ja koloniseerimisega, sellega, et seal mängitakse päris hästi jalgpalli ja et sealt pärineb portvein. Mingeid isiklikke seoseid meil selle maaga ei olnud, me ei olnud kordagi unistanud selle külastamisest... Ühesõnaga - mõte sinna minna tundus korraga niivõrd eksootiliselt jabur, et otsustasime selle ära teha.
Alustasime reisi Tallinna lennujaamast suure reede varahommikul, alles korralikult toibumata erakordselt kiiretest tööpäevadest enne puhkust. Sõit risti üle Euroopa möödus vahejuhtumiteta; eriti intensiivne juhtumiste puudumine tabas meid Oslo lennujaamas, kus me ootasime kuus ja pool tundi järgmist lendu ja siis selgus, et see hilineb veel tunnikese. Viimaks sõitis kirevates Portugali lipuvärvides TAP Portugal siiski väravasse ja meid tervitas esimene "Olá!".
Lissabon on üks neist vähestest kohtadest, kus lennujaam asub otse linna keskel. Maandumine oli seega omaette vaatamisväärsus: lauglesime läbi pilvetupsude piki laia õhtukumas Tejo (Taguse) jõge ning üle punaste majakatuste mere, kuni korraga olimegi kohal. Lissaboni Portela lennujaam ei paku iseenesest niivõrd romantilisi elamusi - tohutu kompleks (üks Lõuna-Euroopa suurimaid) on välja- ja ümberehitamisel, meie lennuk maandus kusagil in the middle of nowhere ja meid veeti bussiga läbi lennukite ja kraanade segadiku koridoride labürindini, mille lõpus me imekombel siiski leidsime nii pagasilindi, pagasi kui ka väljapääsu.
Olime hotelli reserveerinud booking.com'i kaudu, olles selle valikul toetunud ainult mõistlikule hinnale ja positiivsetele internetikommentaaridele, ning muretsesime pisut, kuidas kõik reaalselt välja näeb. Kujutlege siis meie ehmatust, kui takso meid hotelli ukse ees maha pani ning seejärel selgus, et uks on kinni. Ukse külgedel olid kellanupud erinevate korruste jaoks ning seitsmenda juurde oli kirjutatud midagi, mida üldisele keeleteadusele toetudes võis interpreteerida kui vastuvõttu. Vajutasime sinna, aga midagi ei juhtunud. Siis tuli seest keegi, kes ukse meie jaoks lahti jättis ja ise minema kadus. Astusime sisse ja sattusime kitsasse koridori, mille lõpus oli veel kitsam lift. Me ei osanud muud teha, kui sõita 7. korrusele ja vaadata, mis seal on. Õnneks seal nägimegi vastuvõtulauda, mille taha just kiirustas väga sõbralik administraator, kes vabandas pühadeaegse segaduse pärast - tavaliselt olevat uks avatud. Meid varustati toavõtme, linnakaardi, heade soovide ja lubadusega aidata 24/7 ning juhatati meie pessa 6. korrusel.
Etteulatuvalt tuleb öelda, et tegelikult oli Residencial O Paradouro väga meeldiv peatuspaik, mida julgen kõigile, kes Lissaboniga tutvuda tahavad, soovitada. Selle hinnaklass oli odav (nädala eest kaheses toas võeti meilt 295 EUR, mis teeb päeva kohta vähem, kui me maksime näiteks suvel Tõrvas hotell De Tolly's), aga kui jätta tähelepanuta suhteliselt mittemidagiütlev väliskülg ja segadusseajav sissepääs, oli selle sisemus äärmiselt mugav. Meie kahene tuba oli tegelikult 2+1 tuba koos vaiksesse siseõue avaneva kinniehitatud rõdu ja suurepärase vannitoaga, mille oivaline küttesüsteem ja vann reisi külmematel päevadel väga ära kulusid. Tuba koristati iga päev. WiFi puudumine oli kerge ebamugavus, aga meie internetisõltuvuse raviks tegelikult väga sobiv; hädapärasema sai ära ajada hotelli puhkenurgas vastuvõtu kõrval, kus WiFi oli täiesti olemas. Hommikusööki hotell ei pakkunud, aga sellest ei olnud midagi, kuna selle vahetu ümbrus on täis kõikvõimalikke söögikohti, mida oligi põnev vaheldumisi külastada. Viimaks on ka O Paraduoro asukoht linnauurijale üsna mugav. See asub kõigest mõne kilomeetri kaugusel lennujaamast ja paari kilomeetri kaugusel kesklinnast, nii et kahekümneminutiline jalutuskäik viib otse linnasüdamesse. Kes aga jalutada ei viitsi, võib mõne sammu kaugusel hotellist metroosse hüpata ja sõita mis iganes suunda.
Ma ei unusta kunagi seda esimest õhtut Lissabonis, kui me reisist ja kahetunnisest ajavahest väsinuna läksime hotelli lähiümbrusesse süüa otsima. Kell oli kohaliku aja järgi midagi peale kaheksat, mis tähendas, et päike oli just loojunud ja hämardus kiiresti. Jõudsime kohalikku toidupoodi ja lihtsalt naersime tükk aega, kuna hinnad olid nii ebareaalselt madalad. Varustasime endid esimeseks õhtuks hädavajalikuga ning suundusime tagasi. Teel komistasime veel ühe puuviljapoekese otsa (neid on seal igal nurgal) ja ostsime ühe umbkeelse, aga sõbraliku portugali vanatädi käest kohalikke apelsine. 4 suurt apelsini maksis kokku 49 senti ja ma pole kunagi paremaid söönud... Ning üle kõige oli värske, soe kevadõhtu koos tänaval jalutava paljukeelse ja -rassilise rahva ning linnatuledega, mis peegeldusid veidratel kahhelkivist majaseintel ja kõnniteede lõpututel siledaks kulunud kivimosaiikidel.
* * *
Vaikse laupäeva hommikul ärkasime vara ja otsustasime lähemalt uurida, kuhu me siis sattunud oleme.
Kõigepealt leidsime hotelli lähedalt ühe pastelaria ja sõime seal harjumatu, aga suurepärase hommikusöögi. Pastelaria on meie mõistes midagi kondiitriäri laadset; sealt saab nii kaasa osta kui kohapeal süüa erinevaid küpsetisi ning juua kohvi. Ainult et portugaallaste jaoks ongi see tavaline hommikusöögi söömise koht ja küpsetised on hoopis erinevad meil pakutavatest. Õppisime kiiresti kaht asja: kohvi peale piima tellimine on mitte ainult kohalike traditsioonide, vaid ka kohvi enneolematult oivalise maitse rikkumine; ning isegi kui sa ei tea, mida sa tellid (sest kusagil pole ühtki silti ja keegi inglise keelest aru ei saa), siis kõik pirukad-koogid on vapustavalt head. Eriti tasub proovida kõikvõimalikke korvikesi. Soolased on tavaliselt mõnusa kala- või lihatäidisega, magusad aga... Ütleme nii, et üks esimesi portugalikeelseid roogade nimetusi, mida sa selgeks õpid, on pastel de nata (mitmuses pastéis) või pastel de Belém, mis tähendab kohalikku munakreemitäidisega koogikest. Selle originaalretsept pärineb ühest kohvikust Belemi linnaosas ja mõned selle koostisosad on väidetavalt siiani salastatud, aga originaalilähedasi kooke pakutakse kõikjal ning need on eranditult imelised. Mina, tuntud magusavihkaja, pugisin neid terve Portugalis viibimise aja nagu hull. Ma arvan, et ainult pidev mägedest üles-alla turnimine hoiab kohalikke kolmekümneselt ülekaalulisusesse suremast.
Edasi kõndisime mööda suvalisi tänavaid üldise suunaga kesklinna poole. Tegelikult meenutas iga meeter, et me pole enam Eestimaal. Meie silmadele ehk kõige veidram on portugali komme kaunistada maju glasuurplaatidega. Isegi kõrvalistes ja silma järgi suhteliselt vaesetes piirkondades võis leida hulgaliselt lõputult erinevate mustritega maju, rääkimata kesklinnast. Proovisin algul erinevatest mustritest pilti teha, aga neid oli nii palju, et oleksingi pildistama jäänud.
Ootamatult leidsime endid keset avarust. Olime kogemata sattunud ühele Lissaboni suurimale, Martim Moniz'i väljakule (Martim Moniz on üks Portugali rahvuskangelasi ristisõdade päevilt, rüütel, kes legendi järgi aitas 1147. a. Lissaboni piiramisel oma elu ohverdades võita kristlastel linna valitsevaid maure). Kaugemal mäe otsas paistis aga Lissaboni kohal trooniv São Jorge kindlus.
Muide, etteruttavalt võib öelda, et see kogemata õigesse kohta sattumise tunne saatis meid järgnevatel päevadel pidevalt. Kui välja arvata kerge, aga kestev füüsiline trenn kaldpindadel kõndimise näol, on Lissabonis väga lihtne liikuda, eriti jalgsi. Peamised kesklinna huviväärsused asuvad tegelikult äärmiselt lähestikku ja ka mujale pole keeruline pääseda. Lissaboni rahvaarv (ilma seda ümbritsevate paljude satelliitlinnadeta) on sarnane Tallinnaga, aga kui Tallinn on end kaheksajala kombel mööda laheserva laiali ajanud, siis Lissaboni linnajaod asuvad enamjaolt kitsalt ja kobaras keskuse ümber koos. Üldist suunatunnet on mingil põhjusel äärmiselt lihtne säilitada, isegi kitsastel ja künklikel kõrvaltänavatel.
Edasi jõudsime päris linnasüdamesse - Rossio väljakule, mis ametlikult kannab Praça de Dom Pedro IV nime. Tol päeval me selle täielikust suurusest ja majesteetlikkusest ülevaadet ei saanudki, sest väljaku keskel käisid parasjagu mingid filmivõtted. Aga ka muidu on see plats üks suur kohalike ja turistide segadik, seda ääristavad teater ja tänavakohvikud, seal ostetakse ja müüakse ja sinna koonduvad liiklussõlmed.
Peale võimsat maavärinat 1755. a., mis hävitas enamuse seni mauride planeeringust lähtunud (ehk ehitame sinna, kuhu mahub - ja mõnel juhul ka ei mahu) linnast, ehitati see uuesti üles rangelt joonlauda kasutades. Seda võib selgelt näha kahest kõrvutiasuvast linnaosast: kui kõige vanem, maavärinas säilinud Alfama on üks kitsaste tänavate ja treppide labürint, siis tänapäeva kesklinn Baixa koosneb sirgetest kauba- ja restoranitänavatest, mis moodustavad kenad nelinurksed kvartalid. Peatänav Rua Augusta algab Rossio väljakult ja lõpeb Praça de Comercio väljakul. Praça de Comercio on tõeliselt hiiglaslik ning asub otse Tejo jõe kaldal.
Lõunasöögi ajal saime muuhulgas teada lõbusa uudise - et Tallinnas olevat parasjagu külmakraadid ja maha sadanud kümmekond sentimeetrit lund :)
Peale veel paari kõrvaltänavat jõudsime korraga välja täpselt sinna, kuhu tahtsin - São Pedro de Alcantara miradouro'le. Miradouro'd on vaateplatvormid ja neid asub Lissaboni seitsme künka otsas mitmeid. Sellelt konkreetselt avaneb kaunis vaade linna vanemale osale.
Oli juba hiline pärastlõuna, kui laskusime taas alla linna. Puhkasime ja kosutasime endid vahepeal ühes välikohvikus ja hakkasime siis väikese ringiga hotelli tagasi liikuma. Juhtumisi jäi meie teele Lissaboni katedraal (mille servas oli imeliselt lõhnav apelsiniallee) ja veel üks miradouro Graca kiriku kõrval, kust sisuliselt paistis kõik see, mille olime juba päeva jooksul läbi käinud. Kindluse külastamise ja Alfamas põhjalikumalt ringi vaatamise otsustasime jätta järgmiseks päevaks.
posted by Türgi Öö | 12:54 PM
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home