Vahepealsest

Möödunud on keeruline ja kirju kuu. Meenutuseks mõned märksõnad.

• Iseenda avastamine. Uus töökoht pakub selleks ikka väga häid võimalusi. Näiteks ei oleks ma uskunud, et ma kontserdikorraldust nii palju naudin. Mulle tõesti meeldis see Anna Haava üritus ja kuigi publikut oleks võinud olla mõnevõrra rohkem, läks kõik üldiselt kenasti korda. Esinejad olid imetoredad!!! Ma ei jõua ära oodata, millal õnnestub uuesti midagi sarnast korraldada... Ja üldse avastan järjest enam, et kuigi ma võin ka päevade kaupa ühe asja kallal nokitseda, on multitasking siiski rohkem minu teema. Minu koleerikuloomusega sobib sinna-tänna tõmblemine hästi... Negatiivse poole pealt olen avastanud, et ma ei oska ikka üldse vene keelt. Üritan siin kiiruga lihtsamaid väljendeid meelde tuletada, aga üle kivide ja kändude läheb see asi, zajats, pogodi.
• Muusika avastamine. Uskumatu, et mulle makstakse selle eest, et ma päevas kuni viis uut plaati läbi kuulaksin! Muidugi pean ma neid samal ajal ka kataloogima, aga mida aeg edasi, seda automaatsemaks see töö muutub. Ja plaate on igast võimalikust žanrist, ooperist nüüdisjazzini, metalist räpini... Loomulikult ei ole kõik minu maitse järgi, aga enamuse ajast tunnen ma ennast siiski nagu järelevalveta laps kommipoes :) 
• Silmad, kallis vara. Jälle see teema, et igapäevaelus ei mõtle, et 90 % infost jõuab meieni nägemise kaudu. Ma ei saanud silmapõletiku tõttu kaks nädalat läätsi kanda, ja need olid hullud nädalad. Esiteks on mul töö juures eriti kataloogimise päevadel 8 h järjest arvuti taga istumist, teiseks on ikka ebamugav küll inimesi teenindada, kui pead andmete nägemiseks või teaviku leidmiseks nina peaaegu vastu kuvarit või riiulit suruma... Pluss see, et ka peaaegu kõik minu vaba aja tegevused sisaldavad arvuti kasutamist või raamatute lugemist. Igal juhul otsustasin peale neid nädalaid, et kinnistan raamatukoguhoidja kuvandit ja hakkan prillikandjaks. Homme peaksin oma uued okulaarid kätte saama...
• Autovargus. Oi, kuidas siiamaani tahaks poksikotti või midagi. Ärge koguge endale rikkusi maa peale ja teised needsinatsed sõnad, aga ajab ikka kopsu üle maksa küll, kui ärkad ja kogu sinu päev saab segi löödud faktist, et sinu tööks ja igapäevatoimetusteks hädavajalik liikumisvahend on läinud. Pluss fakt, et läksid ka mõned isiklikud asjad, mis sinna sisse jäid... Eks see mingil määral oli ka enda süü - signalisatsioon oli meie vanal bemmil küll olemas, aga juba tükk aega rikkis, ja meil ei olnud kunagi piisavalt aega ega ettevõtmist, et lasta see korda teha. Uinutas ka kujutlus meie elukohast kui vaiksest ja kuriteovabast kandist... mida see üldiselt ongi olnud - kuni hetkeni, mil väidetavalt 5-6 paiku hommikul (vahetult enne meie ärkamist) sõitis siia mikrobuss varastega, kes kõik meie sektsiooni ees seisvad autod ära rüüstasid ja lõpuks meie oma kaasa võtsid. Nüüdseks on see muide kätte saadud (ärandajaid paraku mitte) ja seisab kuskil Rakvere politsei parklas, aga on nii ära lõhutud, et vajab pukseerimist, ja taevas teab, millal meil on ükskord aega ja raha see sõit ette võtta...
• Hundu. Ei ole halba ilma heata või midagi sinnakanti. Kuna vähemasti R töö on selline, et ilma autota mitte kuidagi ei saa, olime sunnitud kiirelt uue masina ostma. Selle peale läks meie Võtsi müügist saadud korteriostu seeme... Ju siis on see millekski hea, et ma ei saagi kuskil päriselt juurduda... Igal juhul otsustasime, et kui juba, siis korralik. Meie valik langes Honda HRV-le - see on kahe uksega ja näeb välja peaaegu nagu sõiduauto, aga hingelt ja iseloomult on nelikveoga maastur. Arvestades seda, et me aeg-ajalt liigume metsas ja eelkõige pidevalt Tallinnas, siis tundus see kõige praktilisem valik (Pallasti tänav, here we come :)). Hondast sai kuidagi sujuvalt meie Hundu ja siiani on ta väga tubli ja väga sõbralik olnud. NB! Eriti vinge signa all, nii et ei soovita ära ajada!!!
• Pärnu. Minu nädalavahetused on järjest möödund kas haige olles või tööl olles või esinedes või uuteks esinemisteks õppides. Oktoobri viimase nädalavahetuse aga broneerisin julmalt selleks, et lõpuks ometi ema ja Pärnu sõpru külastada. Oli üürike, aga tore...
• Uni. See on pidevalt. Sügis ei ole kunagi minu aeg olnud ja november eriti. Peaksin ka praegu kähku tuttu minema. Ehk teinekord muljetan jälle...