Raamatukogust ja massikultuurist

Meie kultuuriminister on viimasel ajal esinenud väga huvitavate avaldustega. Nii näiteks arvab ta, et riik peaks sekkuma raamatukogude komplekteerimispoliitikasse, rahastades edaspidi ainult väärtkirjanduse (ja -muusika) soetamist. Kuivõrd see puudutab otseselt ka valdkonda, milles ma hetkel tegutsen, siis ei saa mitte vaiki olla.

Kes otsustab, mis on väärtkirjandus ja -muusika ja mis mitte? Kust täpselt jookseb piir? Kultuuriministri idee meenutab kahtlaselt tsensuuri kehtestamist. Vägisi ei saa rahvast muuta harituks ja kõrgkultuuri armastavaks. Maitse kujundamine ja suunamine peaks olema ikkagi kodu ja kooli teema. Raamatukogu ülesanne on aga tagada igasuguse info kättesaadavus kõigile, kes seda soovivad. Kui ikka pensionäri ainus rõõmukild on see pehmekaaneline raamatuke, mida ta tasuta laenutada saab, siis kes julgeb seda ära võtta? Kui laps, kes varem raamatutest kauge kaarega mööda käis, neelab "Videviku" sarja ja võtab seejärel ehk midagi muudki ümbritsevatest riiulitest, mis saab selles halba olla? Ning viimaks rahastamise küsimus. Teatrites pakutakse palju lihtsalt seeditavat ja rahvast kohalemeelitavat meelelahutust selle nimel, et mõnikord tuua lavale tõeliselt kunstiväärtuslik teos. Ka raamatukogud õigustavad oma olemasolu ja rahavajadust külastajate ja laenutuste arvuga. Ainult Shakespeare'i ja Kafkat pakkudes võiks enamuse neist lihtsalt sulgeda..

Oma igapäevases töös mõtlen sageli ka sellele, et meeldib see meile või ei, popkultuur on eriti koolieas sotsiaalse sidususe vahend.  Loomulikult on massidest erinemine tervitatav, aga üldjoontes võiks ikkagi teadlik olla, millest erinetakse. Traagiline on olukord, kus laps ei mõista, millest eakaaslased räägivad, mida nad parasjagu fännavad või vihkavad, ainult seetõttu, et ta on sündinud madalamasse sotsiaalsesse kihti ning tal ei ole kodus internetiühendusega arvutit ega võimalust osta plaate, raamatuid ja kinopileteid. Uskuge mind, ma tean, millest ma räägin. Ja kuigi ma võin sisimas naerda, kataloogides uut Jedwardi CD-d või pannes riiulisse Justin Bieberi eluloofilmi, on mul hea meel, et need meie kogus olemas (ning ka kohapeal kuulatavad-vaadatavad) on. Kui see suudab kedagi päästa aastatepikkusest isoleeritusest ja alaväärsustundest, siis on raamatukogu täitnud oma rolli mitte ainult info vahendajana, vaid ka sotsiaaltöö institutsioonina.