Petseri ja Irboska vol 2

Minu reisikirja kirjutamine on nii pikale veninud, et vaevalt see enam väga värske või huvitav on. Lisaks kiirele nädalale (mille sündmustest ma peaksin ka eraldi kirjutama) vaevlen ma juba pikemat aega mingi totra silmapõletiku käes, mis minu arvutisoleku aega peale tööd oluliselt piirab. Aga ma tahan alati kangekaelselt alustatu lõpule viia ja seega: teine päev Irboskas ja Petseris.

Peale rahulikku ööd, mõningaid hommikusi ekstreemsusi kahe kraaniga duši all (millest mina ei suutnudki välja võluda lihtsalt sooja vett, alati tuli kas jääkülm või tulikuum) ja omapärast hommikusööki (ma võtsin nimelt täiesti samast kohast täidetud pannkooke ja kui neid sööma hakkasin, selgus, et osad olid soolase lihatäidisega ja osad magusa kohupiimatäidisega) suundusime vaatama Irboska au ja uhkust - Irboska linnust.

Tegelikult on neid uhkusi kaks: 10.–13. sajandist pärinev linnamägi (Truvori linnus) ja 14.–16. sajandil ehitatud linnus. Nende ajalugu on pikk ja keeruline ja ilmselt mulle siin seletamiseks üle jõu käiv.  Võim on nendel aladel alati tihedalt vahetunud, aga huvitav teada, et 1920-1944 oli Irboska samuti Eestimaa osa.

Kuna peagi saabub ümmargune tähtpäev - möödub 1150 aastat Irboska esmamainimisest ürikutes, siis käivad sel puhul kogu ümbruskonnas ja ka linnuses endas usinad renoveerimis- ja ehitustööd. Meie nägime selles pigem positiivset, aga hiljuti jooksis ajakirjandusest läbi artikkel, milles Irboska tahab uuesti Eestiga liituda, üheks põhjuseks see, et Venemaa ei hooli nende kultuurimälestistest ja paneb asfalti suvalistesse kohtadesse jne. Mine võta kinni.

Linnuse varemed olid igal juhul oli päris uhked. Omal ajal käis sellegi kindluse kohta jutt, et see on vallutamatu, ja suurimat torni kutsuti Raudtorniks. Noh, aeg on muidugi vastupidist tõestanud. Linnusevaremete sees asub praegu ka üks vist 17. saj. ehitatud vene kirik ja lisaks veel paar täiesti suvalist elamut, mis väidetavalt plaanitakse järgmiseks aastaks kõige täiega mujale tõsta.

Tagasisõidul Petserisse oli aega ümbritsevat loodust rohkem tähele panna. Kuigi sügiseselt ilus, oli suur osa sellest ka parajalt troostistu - nimelt laiutab sealkandis paljudel mahajäetud põldudel Sosnovski karuputk. Oli üsna trifiididepäevalik vaatepilt (kahjuks ei saanud liikuvast autost seda jäädvustada). Ja muidugi annab see aimu ka põllumajanduse olukorrast selles Venemaa osas. Täiesti kurioosne hetk oli see, kui keegi meist palus restoranis piimaga kohvi, mille peale ettekandja meid väga suurte silmadega vaatama jäi ja alles mõne aja pärast kokutas, et neil on ainult koorepakikesi. Tuleb välja, et piim, mis sealkandis müügil, on valmistatud hiina piimapulbrist ja nii vilets, et kohvi peale ei kõlba. Korralikku piima liigub vähe, ja kui Baltimaadest midagi tarnitaksegi, siis maksab see kohaliku jaoks hiigelhinda...

Meie aga sattusime Petserisse jõudes ulmefilmist Disney muinasjutufilmi. Teistmoodi on raske kirjeldada seda uskumatut vormi- ja värviküllust, mis moodustab Petseri kloostri. Muide, see 1473. aastal rajatud õigeusu mungaklooster olevat saanud Venemaa seitsme ime valimisel teise koha Kaasani kremli järel ja Talvepalee ees. Kohalike traditsioonide tõttu peab naistel kloostrisse sisenedes olema pea kaetud ja seelik seljas (meid päästsid mantlid kohapeal pakutavast hädavariandist, mingist põllelaadsest asjast, mille sai väravas endale ümber siduda).

Peale kloostriekskursiooni käisime veel pisut Petseris ringi, ostsime kaasa vene šokolaadi ja sinepit :) Ja siis tagasiteel sattusime sellise vaatepildi peale:

Üllatusest kohtumise üle "suure juhi ja õpetajaga" toibunud, suundusime lõunale ning varsti peale seda toimuski meie kontsert. Lisaks meile esines sellel ka üks kohalikku päritolu venemaa laulja, kelle unistuseks on muide kolida Eestisse ja hakata laulmist õpetama, sest meil on kõrgemad palgad :) Kirik oli rahvast täis ja meid võeti väga hästi vastu, pärast saime igaüks veel traditsioonilise tulipunase nelgiõie...


Kontserdi järel oli meil üsna kiire Eestimaale tagasi, kuna tahtsime jõuda õhtuse Tallinna bussi peale. Meie piiriületus kujunes jällegi üsna sujuvaks, aga meeldejäävaks seetõttu, et meid viidi autoga piiripunktini ja üle piiri kõndisime jala :) Eestimaal oli meil teine auto vastas. Meie edasine teekond koju kulges samuti viperusteta ja jätkuvalt reisi üle muljetades, sest tõesti - see paaripäevane retk otsekui teise maailma jättis meile kõigile kustumatu elamuse.