Raamatukogutädi

Minu kohaotsingud siin päikese all on mõneks ajaks lõppenud. Paar päeva tagasi asusin tööle raamatukoguhoidjana Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonnas. 

See valik ei olegi nii imelik, kui ehk algul tundub. Raamatukogudel on minu elus alati suur roll olnud; tegelikult ma ei tea, kus ma ilma nendeta üldse oleksin. Esimesse, Häädemeeste raamatukogusse viidi mind klassiekskursiooni korras kas esimeses või teises klassis ja ma olin otsemaid konksu otsas. See oli koht, kus keset minu trööstitut lapsepõlve avanesid korraga uksed võlumaailmadesse. Kõige esimene raamat, mille ma laenutasin, oli minu mäletamist mööda Dumas' "Krahv Monte-Christo". Raamatukoguhoidja vaatas mind suuril silmil ja üritas mind viisakalt eakohasema kirjanduse juurde juhtida, aga ma olin kusagil külas olles seda raamatut sirvinud ja jäin endale kindlaks. Varsti oldi sellega, et üks pisike plikatirts endale iga paari päeva tagant hunniku sobivat ja sobimatut kirjandust koju tassib, juba harjunud. Ma lihtsalt neelasin kõike, mis kätte sattus, igal võimalikul ja võimatul hetkel. Keskkooli kohustuslik kirjandus oli mul juba põhikooli lõpuks läbi loetud. Raamatud aitasid mul üle elada raskeid aegu ja andsid tõuke edasi pürgida. Huvitav - kui seda kõike poleks olnud, kas oleksin siiani kohaliku külapoe koristaja vms? 

Sel ajal, kui ma Pärnus keskkoolis käisin, oli seal raamatukogudega üsna kehvasti - kõige sagedamini külastasin Rääma haruraamatukogu, aga sealne valik ei olnud kuigi suur. Õnneks sain vanaema juures elades lugeda tolleks ajaks juba lahkunud vanaisa suhteliselt suurt raamatuvaru. 

Tartu päevil ma sageli lausa elasin TÜ raamatukogus. Hoopis teistmoodi kirjandus, hoopis teistmoodi uksed, ja milline üleüldine õhkkond! Ma igatsen siiani selle koha järele. Ma ei ole sinna nii ammu sattunud, aga oleks nii põnev; kuuldavasti on see nüüd täielikult renoveeritud. 

Tallinnas sai minu põhiliseks raamatukoguks EMTA raamatukogu - kitsas, aga pungil muusikat täis ja mina seega jälle või sees. Ilukirjanduse otsinguil jõudsin aga välja keskraamatukokku. Mõne aasta jooksul on see koht mulle nii ehk naa armsaks saanud, ja nüüd, kus sinna otsiti muusikakogu hoidjat, otsustasin kandideerida. Suurt lootust mul ei olnud, sest mul puudub ju igasugune raamatukogunduse alane haridus, aga mingil põhjusel mind intervjuudele kutsuti ja viimaks välja valiti. 

Paar esimest tööpäeva on olnud väga rasked. Kõik süsteemid ja programmid on võõrad ja nõuavad harjumist; isegi nii elementaarne asi nagu vöötkoodi lugeja vajab taltsutamist. Mind visati suht kohe vette ka - inimesed tulevad, hakka aga teenindama! Ma pean hoidma korras auvistest (peamiselt CD-plaadid ja DVD-d eri stiilides muusika ja filmidega), nootidest ja muusikaalasest kirjandusest koosnevat kogu, teavikuid laenutama ja vastu võtma ja vajadusel neid inimestele välja otsima, haldama kolmest arvutist koosnevat avalikku internetipunkti, panema videosaalis soovijatele filme käima ja neid ära võtma, kataloogima ja turvaelementidega varustama sissetulevaid teavikuid, printima, paljundama, kasseerima viiviseid ja veel paarkümmend muud asja, mis mulle korrapealt ei meenu. Pikemas perspektiivis peaksin hakkama aeg-ajalt korraldama ka kontserte ja raamatukogutunde - osalt raamatukogu tutvustavaid, osalt mingist muusikaga seotud teemast lähtuvaid audiovisuaalseid loenguid kooliõpilatele. See on nagu žongleerimine saja erineva palliga ja ma olen esimeste päevade jooksul teinud hulga lollusi (õnneks mitte küll kaugeleulatuvate tagajärgedega), aga... aga siiski. Tegelikult on see kõik olnud ka pööraselt huvitav. Tegevusi on nii palju, et rutiini ja isegi väsimust ei jõua tekkida. Minusugusele süsteemifriigile on isegi kuidagi rahustav asju tähestiku järjekorda panna jms. Ning minu sotsiaaltöötaja hing rõõmustab väikeste asjade üle, mida olen saanud inimeste eludes teha - näiteks õpetada ühele neiule internetipunktis, kuidas CV-d ja kaaskirja saata jne, või kellelegi teisele vajalikku nooti otsida. Ja kui ma vaatan kogu külastavaid lapsi, siis on mul lootus - romantiline lootus võib-olla, aga lootus, mis põhineb minu enda elul -, et ka mina võin juhatada kedagi võlumaailmade väravate juurde.