Petseri ja Irboska vol 1

Nonii, organism leidis jälle, et aitab pullist, aeg on puhata. Teisisõnu olen nüüd solidaarne R-ga, kes juba nädalavahetusest saati nöhab. Iroonilisel kombel, olles alles eelmises postituses end Nähtamatu Ülikooli raamatukoguhoidjaga võrrelnud, hakkasin just uuesti lugema "Viimast mandrit", kus nimetet tegelane puruhaige on. Vähemalt ei ole ma veel siiani aevastades karvaseks tugitooliks muutunud :) Aga ei mingit kontserti homme Aiviga ja mis sellest järgmise nädala asjast saab, ei ole õrna aimugi.

Vähemalt on mul täna vaba päev. Ja kuna ma ei saa teha ühtegi kolmest proovist, mis mul plaanis olid, siis on mul nüüd aega kirjutada reisist ruumis ja ajas - meie käigust Petserisse.

Meie 4. augusti kontsert Jaani kirikus, mis minu esituse poolest just ei hiilanud, oli siiski heade tagajärgedega - tänu sellele kutsuti meid viimasteks esinejateks suvi otsa väldanud kontserdisarjas Petseri luteri kiriku taastamise toetuseks. Kutse tuli väga äkki, täitsime ühel varahommikul kiiruga põlve otsas viisapabereid ja käisime sinna mingeid imemõõdus pilte tegemas. Kiirfoto minust tuli muuseas selline, et  olin suhteliselt kindel, et sellist narkarilõusta küll üle piiri ei lasta, aga korraldajad olid äärmiselt võimekad - kõik vajalik sai ilma igasuguste viperusteta joonde. Ja nii me siis istusimegi Greesi, Oti ja Hillega 24. septembri varahommikul bussi ja vurasime Tartu poole, kus juba ootas üks korraldajatest autoga, et meid Petserisse viia.

Ma tean, et see kõlab naljakalt, aga ma ei ole Venemaal varem käinud, ning olles kuulnud jutte mitmetunnistest piirijärjekordadest ja läbiotsimistest ja muust sellisest, olin valmistunud halvimaks. Tegelikult läks Koidula piiripunktis kõik üllatavalt ladusalt, ehkki me pidime loomulikult neljas erinevas putkas passe näitama ja veel mingeid pabereid täitma, kuna venelased ei tundu üle saavat oma armastusest blankettide vastu. Ja seda kõike me tegime selleks, et pääseda ajaloolisesse Setomaa keskusesse mõne kilomeetri kaugusel piirist, linna, mis de jure peaks siiani olema Eestimaa osa.

Ma olen piisavalt vana, et mäletada Nõukogude Liidu lõpuaastate olustikku, ja just sellesse me Petserisse sisenedes sattusime. Väike ja räämas, olematute teede ja veidrate siltidega, prügi ja rõdudel kuivava pesu ja vabalt ringijooksvate pulstiskarvaliste koertega, ja ometi kuidagi nostalgiliselt armas. Üleüldise tuttavlikkuse taustal joonistusid siiski välja teatud eripärad - rohkelt sinist värvi maju, inimesed, kes peatänaval Petseri kloostri torne nähes risti ette lõid, ja mõned 21. sajandi eelpostid uute ehitiste ja mobiilside jms sellise näol. Viimasesse kategooriasse kuulus ka restoran, kuhu meid kohe Petserisse jõudes viidi - sest korraldajad olid otsustanud meid tõeliselt kuninglikult vastu võtta ja etteruttavalt võib öelda, et see läks neil korda.

Peale seda, kui olime nautinud restorani "Уют" (tõlkes vist umbes "hubasus", "mugavus") tõesti suurepäraseid toite (mina jäin kindlaks oma põhimõttele proovida kohalikku kokakunsti ja tellisin midagi, mis hääldus nagu "šyšhzšh" ning osutus rammusaks ja väga maitsvaks ahjuvormiks savipotikeses), jalutasime natuke linna peal ning suundusime siis meie reisi peamisesse sihtkohta, Petseri luteri kirikusse proovi tegema.

Kirik oli äärmiselt niiske ja külm (ehkki väga hea akustikaga) ning peale paaritunnist harjutamist olime üsnagi kanged. Kuna samal ajal oli jõudnud ka õhtu ja koos sellega üsnagi arvestatav vihmasadu, siis jätsime oma esialgse plaani sel päeval Petseri kloostrit külastada ning lasime end hotelli sõidutada. Meie majutuskoht asus paarikümne kilomeetri kaugusel teises huvitava ajalooga asulas - Izborskis ehk eesti keeli Irboskas. Meie üllatuseks oli seal uus ja täiesti tasemel ning venepärase värviküllusega ära harjudes isegi väga ilus hotell. Ja toas padja peal oli tervituseks kukekomm :D

Õhtusöögil hotelli restoranis puutusime esimest korda tõsisemalt kokku kohaliku söögikombestikuga. Nimelt ollakse sealkandis harjunud, et kõik sööjad tellivad ikka vähemalt neli käiku - salati, supi, prae ja magustoidu -, ning selles järjekorras nad ka asju serveerivad, oodates, et eelmine käik oleks kõigil lauasolijail lõpetatud.Kujutage siis ette meie üllatust, kui me oma praade tund aega, kõhud korisemas, ootama pidime, samal ajal kui need, kellel oli tulnud õnnelik mõte salatit või suppi tellida, sõid ja kiitsid. Ettekandja pööritas silmi isegi selle peale, kui me tee palusime kohe lauda tuua - ilmselt oli seegi mingi püha rituaali rikkumine :) Aga kui lõpuks mu küpsetatud forell suvikõrvitsaga saabus, osutus see ka tõesti oivaliseks. Uskumatu, kuhu peab minema, et tõelist kulinaarset naudingut saada :)


Ülejäänud õhtu, mida polnudki enam nii väga palju, arvestades veel ka tunnist ajavahet Eestiga, veetsime minu toas "6. võtab" ja "Sabotööri" mängides. Ja siis kobisime juba üsna varakult magama, sest järgmisel päeval seisis meil ees Irboska linnusega ning Petseri kloostriga tutvumine ning seejärel kontsert. Aga kuna mu silmad on praegu juba üsna nohused, siis sellest veidi aja pärast...