Lissabon vol 2

Ja nii juhtuski, et sel aastal seisime ülestõusmispühade hommikul Largo das Portas do Sol'il - Päikese Väravate väljakul, ja päike säras üle avatud ustega kirikute ja lõputu kelladehela.

Kuna ilm oli erakordselt ilus, otsustasime sel päeval võtta ette Sao Jorge kindluse külastamise. Olin kuskilt lugenud, et vihmaga seda eriti teha ei maksa, ja kohale jõudes oli ka arusaadav, miks - kõik varemete kivist jalgrajad, trepid ja müürid on sajandite jooksul miljonite jalgade poolt nii siledaks kulutatud, et seal võib libiseda niisamagi, saati siis märja ilmaga, ja barjäärid on naeruväärselt madalad. Kui lisada see asjaolule, et kindlus asub väga kõrgel linna kohal, siis võite kujutleda, kuidas minusuguse kõrgusekartliku inimese jalad külastuse lõppedes tudisesid.

Aga iseenesest oli kogu see päev muidugi vapustav. Sao Jorge kindlus peegeldab Lissaboni ja Portugali keerukat ajalugu; selle vanimad osad, mauride kindluse varemed pärinevad 11. sajandist, ehkki arheoloogilisi leide asustusest on sellest kohast leitud juba 7. sajandist. Hiljem oli see kristlaste kants ja kuni 17. saj. kuningate elupaik; peale suurt maavärinat sai sellest sõjaväegarnison ja 20. saj. kultuurimälestis, mida jõudumööda restaureeritakse siiani. Kindluse külje all asub aed armsate veesilmade ja kivipinkidega varjulistes nurgakestes, samuti suur vaateplats. Kindlusemüüride sees on ka terve linnaosa kitsaste tänavate, maaliliste rõdude ja väikeste mitmetasandiliste siseaedadega - vanasti moodustaski see kogu Lissaboni linna.

Ah jaa, kindluse (ülisoolaste hindadega) kohviku laudade vahel jalutasid tuvide asemel ringi sellised linnukesed:

Müüri otsas troonivatest paljudest uhke sabaga paabulindusest mul kahjuks eriti head pilti teha ei õnnestunud.

 

Kindluse selja taha jätnud, jalutasime pikalt Alfama kuulsatel labürinti meenutavatel tänavatel. Tegelikult on see vaeste inimeste linnaosa ning ühtlasi ka ainus, kus siiani säilinud tugev kogukonnatunne, nii et kui ühes tänava otsas midagi juhtub, teatakse seda kohe terves naabruses. Negatiivse poole pealt peab nii Alfamas kui ka mitmel pool mujal Lissabonis harjuma asjaoluga, et tänavaid peetakse korraga vabaõhuWC-ks ja prügikasti laienduseks. Lissabon, kui mõned turismipiirkonnad välja arvata, ei ole puhas linn.

 

Ning alati just siis, kui Sa hakkad mingi küljega Lissabonist harjuma, keerab ta sulle ette hoopis teise näo. Läksime mööda suvalist tänavat üles ja jõudsime Santa Engrácia kirikuni. Kuna me jalad olid selleks hetkeks juba üsna väsinud, puhkasime päris jupp aega kiriku ees mingi erakordselt hästi lõhnava kastanit meenutavate õitega puu all, ajasime juttu ja lasime päikesel endid soojendada. See oli üks nendest hetkedest, mida  kirjeldada ei anna, aga mingil seletamatul põhjusel oli lihtsalt täiuslik...

 

Seejärel hakkasime tasapisi hotelli poole tagasi liikuma, osalt juba mööda tuttavaid radu. Mingil suvalisel tänavanurgal asus küllap maailma väikseim kebabikoht nimega Istambul, kus ma sõin oma elu esimese tõelise ja ühtlasi ka kõige maitsvama kebabi :) Türgi jm sisserändajaid on Lissabonis väga palju ja kohaliku rahvusköögi kõrval saigi meile järgmistel päevadel harjumuseks kohaliku kiirtoiduga patustada - see oli tõesti ülihea.

Ja sellised olidki meie ülestõusmispühad 2012 :)

 

Esmaspäeval otsustasime, et heidame pilgu ka kaasaegsemasse Lissaboni. Selleks tutvusime kõigepealt kohaliku metrooga. Peab ütlema, et Lissaboni ühistransport on tõhus, suhteliselt odav ja lihtsa piletisüsteemiga ning kui välja arvata pea igas sõiduvahendis liikuvad kerjused, väga mugav. Leidsime endid peagi ilma igasuguste viperusteta Rahvuste pargist. See jõeäärne alleede ja erinevate ehitiste kompleks ehitati 1998. a. maailmanäituse jaoks ning selle mõõtmed on tõesti muljetavaldavad. Ainuüksi metroo lõppjaam on tõeline koloss ning sellest üle tee asub tohutu Vasco da Gama kaubanduskeskus.

Me ei suutnud vastu panna kiusatusele köisraudteega piki jõekallast sõita. Esimesel pildil paistab taamal Euroopa pikim,Vasco da Gama sild.

Viimaks jõudsime Rahvuste pargi peamise turismimagneti - suuruselt maailma teise okeanaariumi juurde. Pileti hind ajas küll pisut köhima, aga elamus oli seda väärt. Kaotasime täiesti ajataju, kilgates tundide kaupa laste kombel erinevate akvaariumide juures, mille klaaside taga kihas erinevate ookeanide elustik. Pildistasime ja filmisime kõigi oma seadmete akud tühjaks, ehkki loomulikult ei olnud võimalik kogu seda elamust purki püüda. Ma võiks siia terve mereteemalise näituse teha, aga ilmselt lõpetaksin selle umbes 60-selt, nii et piirdun praegu ühe pildiga sellest, kuidas ma väsinuna peamise, läbi kahe korruse ulatuva tohutu akvaariumi juures istusin ja teisel pool istus samuti väsinult minusuurune kala :)

 

Kui viimaks veemaailmast välja jõudsime, oli juba üsna õhtu. Okeanaariumi ees tegin ära ka kohustusliku egotripi pildi endast palmi all ning kuna muljeid ajas juba kõrvadest välja, einestasime ja šoppasime veel pisut Vasco da Gama kaubanduskeskuses ning lugesime siis meie reisi neljanda päeva edukalt lõpetatuks.