The piano has been drinking

Kõik, kes on minuga pikemat või lühemat aega ühe katuse all elanud, võivad kinnitada (olles teel ohutumasse kaugusesse), et kui ma olen juba nädal aega haige olnud, siis on minu emotsioonikõver jõudnud depressiivsusest suitsidaalmaniakaalse seisundini. Ma võin oma loomult laisk ja lohakas olla, aga ma lihtsalt ei suuda kannatada nii pikka kasutult vedelemist! Eriti kui ma pean selle tõttu juba esinemisi ära jätma... ning eriti kui väljas on esimene tõeliselt kevadine ilm.

Olen püüdnud oma tuju üleval hoida vanu lemmikfilme vaadates ja YouTube'is ringi kolades ja R-le sokke kududes - sedapuhku raudrüütehnikas, sest ma olen siiani veendunud mingi meeste salaklubi olemasolus, kus nad istuvad õhtu otsa koos ja RIIVIVAD oma sokkidesse auke. Ma veel jõuan sellele kunagi jälile. Enyway, oma tõsise panuse minu püsimisele enam-vähem õigel pool hullumeelsuse piiri andis ka Pilveke, kes meil neljapäeva õhtust reede lõunani külas oli.

Õppimise-töötamise osas on endiselt ikaldus. Ma küll olen püüdnud puht-mehaaniliselt mingeid asju pähe tuupida, aga kuidas sa tegeled Mendelssohniga, kui pool sinu pead on täis nohu ja teises pooles kummitab üksainus neetud akordijärgnevus "Twilight'i" soundtrack'ilt!? Viimane on muide tänaseks asendunud päevakajalisema looga - Tom Waits'i "The piano has been drinking" annab mu hetke seisundit päris hästi edasi. Ainult et kui ma PEAN tõsise pohmellitunde all kannatama, siis, pagan võtaks, ma tahaks juba ka sellele eelnevat lõbusat osa!!!

Lõpetuseks - kui te eales seisate keerulise vajaduse ees kellelegi seletada, mis täpselt toimub "Star Wars" saagas, siis me Pilvekesega leidsime teie murele lihtsa lahenduse.