Sooja päikest otsimas

Nädalavahetus oli nii ilus - jalutuskäigud metsas ja mere ääres, tunne, et kohe-kohe algab peale seda pikka ja lumerohket talve tõeline kevad... See teema jätkus ka minu varahommikuses unenäos - seal ma ärkasin oma lapsepõlvetalus Võtsis, mis oli korda tehtud ja rahulik ja ilus, teades, et eelmisel päeval oli alla sadanud metsik kogus sedasama ülivastikut löga, mida eile tegelikult ka tuli, ja ma läksin õue ja lumi oli täiesti ära sulanud ja päike paistis ja rohi oli roheline ja kõikvõimalikud kevadlilled õitsesid... ning korraga meenus mulle, et kohe-kohe peavad saabuma kõik inimesed, kes on mulle kallid, minuga koos seda kevadet tähistama... Ja sel hetkel helises äratuskell ja ma ärkasin tõeliselt. Urrrrrrrrrr!!! Tegelikkus on see, et väljas on endiselt saapaleotamisilm, tänu minu luuslangilaskmisele nädalavahetusel on mul tänased tunnid, nii saadavad kui antavad, korralikult ette valmistamata, ja enamuse ajast pean ma suhtlema klaveriga.