Twilight

Siin läänerindel on seis muutusteta. Üritan ennast ikka veel repertuaarikuhjast läbi närida, aga see on nagu mitme peaga lohe - õpid ühe asja ära, tuleb seitse asemele. Mitte et ma põhimõtteliselt kurdaks - see ongi elu, mida ma olen tahtnud, ja mul on hea meel, et mul on selle kevade ja suve jooksul väga palju esinemisvõimalusi -, ainult et ma ei suuda ikka veel õiget töö ja puhkuse vahekorda leida. Sel nädalal olen asunud hommikuhämaruses õppima ja lõpetanud õhtuses videvikus, ja tundub, et sellestki ei ole piisanud...

Videvikust rääkides pean veel ühe asja üles tunnistama. Nimelt olen ma - ja ma annan endale täielikult aru, et peaksin seda kirjutades vähemalt 10 aastat noorem olema - hetkel üsnagi kinnismõtteline "Twilight'i" fänn. Asi sai alguse sellest, et vaatasime nädalavahetusel lõpuks selle loo filmiversiooni ära. Ma ei oodanud sellest palju - no c'mon, teismelised vampiirid?! -, aga juba üsna esimesed kaadrid suutsid mu ära võluda ja lõpuks eristas mind põhikooliealisest fännitarist vist tõesti ainult see, et ma ei pistnud iga kord hüsteeriliselt kiljuma, kui meespeategelane ekraanile ilmus. Esiteks toimus tegevus kohas, kuhu mul on alati olnud palav soov minna - Washingtoni (ja Oregoni) osariigi metsades. Jaa, ma olen imelik, mul on juba lapsest saati mingi kiiks iidsete okaspuulaante ja sambla ja sõnajalgade osas. Teiseks oli värskendav vaadata armastuslugu, kus vahelduseks ei olnud põhidilemma selles, kas minna voodisse esimesel või teisel kohtamisel. Ilmselt tundsin ma seal ka killukese endast ja oma elust ära... Kolmandaks oli filmi muusikaline taust minu meelest äärmiselt hea. Kõik moodustas kauni ja stiilipuhta terviku, mis korvas täielikult süžee hõreduse. Filmi ära näinud, tegin ma muidugi selle põhimõttelise vea, et hankisin endale terve "Twilight'i" seeria raamatud, ja nende lugemine läheb nüüd küll unetundidest... Ei saa öelda, et tegemist oleks mingi kirjandusliku kunstiteosega, aga keel on lihtne ja sorav ja lugu läheb järjest huvitavamaks.