Jaanuarikuu kultuurikübemeid

Möödunud kuu kinkis mulle vähemalt ühe tõelise elamuse - selleks oli "Polli päevikud", film, millest ma algul üldse midagi oodata ei osanud. Raske on saadud muljet sõnades kirjeldada - kaunis visuaal, head näitlejatööd ning ühtaegu põnev ja painav lugu moodustasid niivõrd haarava terviku. Igal juhul kummitas see mind veel mitu päeva takkajärgi. Osa minu vaimustusest tuleneb muidugi sellest, et kogu filmi tegevus leiab aset tuttavas kohas - kaunis Matsirannas :)

Estonia uus "Boheem" valmistas mulle pettumuse. Pean tunnistama, et see oli esimene kord, mil mul seda ooperit kuulates-vaadates silmad kuivaks jäid. Peamiseks süüdlaseks oli siinkohal tõenäoliselt lavakujundus (mida mõnel pool on just hirmsasti kiidetud) - minu jaoks ei haakunud taustal jooksev multifilm küll mitte kuidagi muusikas jutustatud looga, vaid pigem segas selle nautimist. Ja kuigi ma lauljaid tavaliselt kritiseerima ei kipu, olles teadlik, millist vaeva nad on püünele jõudmiseks näinud, siis seekord oleks tahtnud Rodolfo osatäitja rolli mõrvamise eest kohtusse anda... Aga muidugi see on kõik minu sügavalt subjektiivne arvamus.

Kuna R peab uuest aastast osalema absurdselt varastel valve üleandmise koosolekutel (või midagi muud sinnakanti tähtsat), mis tähendab äratust hiljemalt kell kuus, siis oleme viimasel ajal üritanud õhtuti juba kümnest magama minna. Uäääää, see on hirmus!!!!!! Ühtlasi tähendab see seda, et õhtuti kodus filme vaadata enam ei jõuagi, heal juhul midagi lühikest, nt mõne "House'i" osa või... "Kapten Granti lapsi"! :) Jah, me tuletame lapsepõlve meelde ja vaatame praegu läbi seda vana vene seitsmeosalist ekraniseeringut. Hirmus naljakas on; täiskasvanuna oskad tähele panna ka seda, et indiaanlastel on firmamärgiga puuraidurikirved ja Tšiilis kasvavad täitsa samad taimed, mis meilgi :) Aga üldiselt ma mõtlen ja imestan, miks keegi ei võta ette ja ei tee tänapäevaste vahenditega ning õigete asukohtadega sellest loost uut versiooni (st ikka raamatulähedast, mitte mingit elus õudust nagu Hollywoodi nägemus "Saladuslikust saarest") - hiiglama vahva triloogia saaks ju.

Raamatute osas möödus mu jaanuar Otori lugude tähe all. See end Lian Hearn'i nime taha peitva daami sulest pärinev fantaasiasari koosneb eelloost pealkirjaga "Taeva võrk on lai", triloogiast "Üle ööbikupõranda", "Rohuvoodi asemeks" ja "Kuu hele valgus" ning järelloost "Haigru kähe huige" (viimane on mul veel pooleli). Fakt, et ma kuu ajaga olen kõik need viis raamatut peaaegu läbi lugenud, räägib muidugi juba iseenesest üht-teist. Naljakas on see, et eellugu olin ma iga paari lehekülje järel peaaegu käest panemas. Otori sarja vana jaapani maailm on algul väga keeruline - lisaks sellele, et lugeja peab korraga orienteeruma viie klanni ja nende tähtsamate perekondade segastes poliitilistes ja perekondlikes suhetes, tuleb tal harjuda ka võõra kultuuri veidrate tavade ja kohati hoopis teistsuguste väärtushinnangutega. Kui aga "Taeva võrk on lai" kannatlikult lõpuni lugeda, on pilt käes ja lugu läheb põnevaks. Triloogia raamatud kulgevad juba väga kiires tempos ja nende lugemine läheb lennates. Samas ma ei julge soovitada, et jätke eellugu üldse vahele - seal jutustatu on minu meelest hädavajalik triloogias toimuva mõistmiseks; ma ei kujuta ette, kuidas "Taeva võrk on lai" sai üldse kõige viimasena kirjutatud ja ilmunud olla... Triloogia meenutab mulle pisut "Farseer'ite" sarja, ehkki selles on rohkem sündmusi ja vähem psühholoogilist sügavust. Huvitav on raamatute taustaks olev ida religioonide ja varakristluse põrkumine, samuti naiste esiletõus seni meestekeskses ühiskonnas ning muutused, mida tõi sõjandusse ja poliitikasse tulirelvade kasutuselevõtt. Fantastikal (võlukunstil jt seletamatutel asjadel) on loos tegelikult väga väike roll. See-eest on palju lahinguid, lojaalsust ja reetmist, kannatlikkust ja kättemaksu, armastust ja väärtushinnangute põrkumisi. Kusagil arvustuses nimetati seda sarja poisikese lugemiseks, viidates ilmselt suurele kogusele võitlusstseenidele. Mina mõtlen, et poisikesele on see tegelikult liiga raske sari - küll aga pakub täiskasvanule ühtaegu põnevust ja huvitavat mõtteainet.

Ühe raamatu olen ma veel selle aastanumbri sees läbi lugenud. See oli Charles de Lint'i "Südame metsad". Raamatu esimestel lehekülgedel mõtlesin murelikult, kas ma olen kusagil maha maganud instruktsiooni, mille kohaselt lugeja peaks enne sellega alustamist kohustuslikus korras seent sööma v midagi, ja ega see tunne päriselt ei kadunudki. Raamatu tegelaskond koosneb enam või vähem hullumeelsetest kunstnikest ja muusikutest, kelle sekka mingil momendil lisanduvad haldjad, manituud ja lai sortiment igasugu muid vaime ja müütilisi tegelasi. Ega ma iseenesest selle üle ei kurda - on ju sellised tegelased fantaasiakirjanduse loomulik osa -, aga antud raamatu kontekstis õnnestub kogu sel kompotil olla kuidagi liiga... new age. Ma ei tea. Ei tekkinud sidet. Tegelikult olid mul raamatus ainult ühed lemmiktegelased - väikesed vikerkaarevärvilised laulvad koerad ehk vulkaanivaimud los cadejos - need olid sellised muhedad :) Mingil põhjusel lugesin raamatu siiski lõpuni - osalt intellektuaalsest huvist, kui jaburaks annab minna. No ikka andis. Ühtlasi on mul tunne, et kui mina ainult mõtlesin seene söömisele, siis raamatu tõlkija ilmselt tegigi seda - lisaks tohutule hulgale kirjavigadele leidus seal igasugu toredaid lauseid stiilis "Kõik lähevad, hurraa" (originaalis ilmselt "everyone goes hurrah") :) Teisisõnu, lähenege sellele raamatule omal vastutusel.