Tagasi Vol 1

Nii pikka pausi blogimises pole mul veel olnudki. Vahepeal jõudsin teha lõpuetenduse, lõpetada magistrantuuri, müüa oma lapsepõlvekodu... Lühidalt on olnud nii pingeline ja muutusterohke aeg, et sellest ei olnud jaksu isegi kirjutada. Rida asju on praegugi veel lahtised. Mida aga teha siis, kui valikuid ja mõtteid on peas nii palju, et kaas kipub pealt kerkima? Minu puhul on vastus lihtne - tuleb minna metsa.

Sel aastal tegime R-ga jälle segatüüpi (auto-jalg-kanuu)matka ja seda ikka oma armsal kodumaal. Algne idee oli tegelikult külastada Lätit, aga lugedes mitmeid reisimuljeid selle kohta, kuidas seal iga liigutuse pealt väga leidlikult ja nahaalselt raha kasseeritakse, läks selleks korraks isu üle. Meie matka reeglid olid lihtsad - otsustame alles ühte kohta jõudes, milline on järgmine sihtpunkt. Ristmikel pudelit keerutama seekord ei hakanud, ehkki see oleks ka põnev variant :) Paar asja olid meil siiski eelnevalt kokku lepitud, nii et pidime teatavate ajaliste ja ruumiliste piiridega arvestama. Aga sellest kõigest edaspidi ja lähemalt.

Teisipäeval, 12. juulil, mil pidime Tartust oma teekonda alustama, loomulikult sadas. Riskisime välja sõita alles õhtupoolikul, kui päike taas pilvede vahelt piiluma hakkas, ja suundusime kõigepealt mälestusväärsesse kohta, kus sai kunagi alguse R õpetajakarjäär - Alatskivile. See väike armas alevik ongi peamiselt tuntud oma kooli, lossi ja Juhan Liivi haua poolest.



Loss on väga ilusaks renoveeritud - tõeline killuke muinasjuttu. Kunagi tasuks ka selle sees ringi vaadata, sest lisaks restaureeritud eluruumidele, majutusele ja restoranile asub seal Eduard Tubina muuseum. Kuna aga meie tolle hetke eesmärgiks oli leida ööbimiskoht kusagil Peipsi järve põhjakaldal, tegime ainult väikse egotripi lossi pargis (tulemus allpool), ja sõitsime edasi.



Meie järgmine peatuskoht oli Kallaste, järjest kahaneva ja peamiselt venekeelse elanikkonnaga väikelinn Peipsi kaldal (praeguseks on seal vist ainult tuhatkond inimest ja seega peaks tegu olema kõige väiksema Eesti linnaga). Erilist liikumist seal tõesti märgata ei olnud. Kui aga jõudsime linnakese ühe peamise vaatamisväärsuseni ehk Kallaste paljandini Peipsi ääres, siis selgus, et seal on liikumist liigagi palju - sedapuhku kihulaste näol. Esimest korda kogesin situatsiooni, kus putukaid pidi nagu putru kamaluga näo eest ära tõstma, et kõndida näeks. Keset kõige tihedamat kihulaseparve istus aga paar vene mammat rahulikult oma lastega ja võttis (putukatest mõnevõrra filtreeritud) päikest. Kohastumise musternäide. Mina igatahes pühkisin vaatevälja hetkeks puhtaks, tegin fotokaga paar närvilist klõpsu ja jooksin minema pisut kiiremini, kui oleks elegantne olnud.




Järgmine väike peatus oli Mustveel, teises Peipsi-äärses linnas, millel läheb vist mõnevõrra paremini kui tema sõsaral. Õhtu aga jõudis, päev veeres ja nii suutsin jäädvustada ainult ühe kaadri Mustvee sadamast.



Olles ära põlanud mitmed ülerahvastatud kämpinguplatsid Peipsi põhjakaldal ja jõudnud juba kahtlaselt Vasknarva külje alla, asusime otsima RMK Karjamaa telkimisala, lootes seal ööbida. See aga ei kulgenud sugugi nii lihtsalt, kui oleks võinud arvata. Ühel hetkel näitas Regio 2005/06 aasta kaart üht, RMK lehekülje juhised teist ja tegelikkus hoopis kolmandat, GPS-i tädi aga juhatas meid samal ajal viisakalt, ent kindlalt kuskile Iisaku kanti. Lõpuks pöörasime huupi peateelt ära, võttes nii üleüldiselt suuna järve äärde, ja oh imet - loojuva päikese viimastes kiirtes leidsimegi sealt Karjamaa telkimisala, kaheksast lõkkekohast viimane just nagu meie jaoks vabaks jäetud. Sealsamas üle metsatee ja paari luite lainetas Peipsi, tohutu suur täiskuu silmapiiri tagant tõusmas. Ega's muud - tegime tule üles, panime kaasavõetud kanakintsud grillima (ja sellest sai parim praekana, mis eales ühe inimese maitsmismeeli rõõmustanud), imetlesime veel natuke öist järve ja siis tuli telgis väga mõnus uni.





Ja siis sai õhtu ja sai hommik - teine päev. Ärgates mõistsime taas, et oleme sõltuvuse orjad - kuidagi ei saanud silma päris selgeks hea kange kohvita, minu puhul ei aidanud isegi varahommikune ujumine karges Peipsis (tuleb tunnistada, et see ei olnud kõige parem suplus ka selles osas, et veest välja tulles võtsin ma osa järvest tahkel kujul kaasa - niivõrd palju oli seal väikeseid vetikaid). Aga kel janu, sel jalad - või paremal juhul auto :) Pakkisime endid kähku kokku ja panimegi viimasele hääled sisse, et kohvijahile minna.

Paraku selgus, et valisime jahiks vale koha ja hooaja. Kuni Jõhvini välja ei kohanud me ainsatki avatud toitlustusasutust. Küll aga kroonis minu vingumist teemal, et ma tahan oma silmaga näha kauneid Jõuga järvi, edu. Tõepoolest - need olid vaatamist väärt ja kui poleks olnud järjest kõvemini nurisevat kõhtu, oleks tahtnud sinna jäädagi...





Jõhvi kesklinnas sõime kauaoodatud hommikusöögi koos suure koguse kohviga ning siis suundusime hoolimata ähvardavatest vihmapilvedest Toilasse. Merel olid lihtsalt vaimustavad lained. Jätsime auto tasulisse parklasse ja sumasime kohe vette põhimõttel, et kui vihma tulebki, siis oleme nagunii juba märjad. Aga ei tulnud. Oli lihtsalt ülimõnus. Mingi aja pärast hakkasin muretsema, et äkki oleme juba liiga kaua vees olnud - parkimistasu oli päris krõbe. Lisaks kella vaatamisele tahtsin rannaga rööbiti kulgevatest tumedatest pilvedest pilti teha. R istus aga kaelani vees ja keeldus välja tulemast, nõustudes mulle ainult autovõtmeid andma. Viimane osutus paraku keerukamaks, kui algul arvata võis, sest turvakaalutlustel oli ta need nii kindlalt oma ujumispükste külge sidunud, et neid ei saanud enam kuidagi lahti. Ärksamad teist juba taipavad, et mõne aja pärast kõndis K, paar meeste ujumispükse koos autovõtmega näpus, parkla poole, samal ajal kui R istus väga rõhutatult kaelani vees edasi. Õnneks jätkus aega täpselt selleks, et jõudsin autos ära käia, pildistada, püksid tagastada ja isegi veel ühe kiire ujumisringi teha. Seejärel sõitsime edasi mööda kõrget Eesti põhjarannikut.





Meie järgmiseks huupi valitud sihtkohaks oli Kiviõli linn. Kui väljastada veel mõni nutt ja hala depressiivsete väikelinnade teemal, siis see sobiks igatahes kenasti illustratsiooniks. Ilm sai ka asjadest õigesti aru ning lisas kohast dramaatikat kauge kõuekõmina ja ühe eriti tumeda pilvega otse linna kohal. Tänavad kõikusid kohati üsna asfalteeritud tee definitsiooni piiri peal, pikad paneelmajade read olid hallid ja korrastamata ning üle kõige kõrgus väidetavalt Baltikumi kõrgeim tehismägi (ehkki teistel andmetel on Kohtla-Järvel miskine veel suurem). Võimalik ka, et me lihtsalt ei sattunud linna ilusamatesse osadesse. Igal juhul lasime sealt kähku suvalisse suunda jalga. Peagi sõitsime kruusateedel algul põldude, siis aga lõputute metsamassiivide ja meist mõlemalt poolt mööduvate sajupilvede vahel.






Tudu on vist küll üks üksildasemaid alevikke Eestis, ümberringi kilomeetrite kaupa inimtühja metsa ja sood. Asula ise on aga ilus ja nagu välja tuli, ka täiesti talutava söögikohaga Jaama Trahteri näol :) R oli aga sinna jõudes roolis istumisest juba natuke väsinud...




Peale sööki ja puhkamist leidsime, et meie edasisi plaane arvestades oleks väga tore veel samal õhtul Lõuna-Eestisse tagasi jõuda. Panime seega täie hooga kõige otsemat teed pidi ajama ning enne eriti ei peatunudki kui Kiidjärvel. Ja kus siis veel kui mitte minu armastatud Sõnajalamäel :)



Meie kiirustamisel oli täiesti konkreetne põhjus - algas meie matka organiseeritud osa. Järgmisel hommikul kohtusime Kiidjärvel R vanematega ning suundusime Koorverre, kus meid kõiki kanuudesse pisteti ja Ahja jõge mööda allavoolu saadeti.

Minu ja R jaoks oli see kolmas kord Ahjal sõita, ent ometi oli seekordne matk mitmes mõttes eriline. Esiteks ei olnud me kordagi alustanud Koorverest. Teiseks lootsime väga kanuutamisepisikuga nakatada ka R vanemaid, kelle jaoks see oli esimene julgustükk antud valdkonnas. Kolmandaks startis otse meie eel terve suur grupp hiinlasi ning juba esimesel käänakul, kui me neile järgi jõudsime, oli selge, et saab kino. Ma ei tea, kuidas see neil täpselt õnnestus, aga kuidagi suutsid nad peaaegu kõik oma kanuud korduvalt ümber või kuskile lootusetult kinni ajada, nii et jõgi oli siplevaid pilusilmi täis. R käis paaril paanikas tüdrukul koguni vees järel ning siis rabeles tükk aega koos ühe veidi kogenuma ameeriklasega (kes oli segastel asjaoludel hiinlaste hulka ära eksinud), et nende kanuud jälle õigetpidi keerata. Tegelikult oligi hea võimalus praktikas järgi proovida, kuidas see käib - kuna vett täis kanuu on mitusada kilo raske, tuleb see kõigepealt kuidagi külitsi kaldale saada ja siis vesi sellest välja kühveldada. Igatahes oli meil jupp aega väga lõbus, aga lõpuks hakkas pidev tropis koos istumine tüütama ja me peatusime nii kauaks, et meie reisikaaslased jõudsid end pisut allavoolu rabeleda.

Ülejäänud sõit möödus sujuvalt. R vanemad olid väga tublid ja tulid meie järel isegi Valgemetsa raudteesilla alusest kärestikust ilma julgestuseta alla nagu naksti. Puid oli vees vähem kui eelmistel aastatel ja kuigi vesi oli väidetavalt väga madal, ei jäänud me ka eriti kivide otsa kinni - pangem see uhkelt kogemuste ja skilli arvele :) Oli aega lihtsalt olla ja loodust nautida. Ja milline loodus seal ikkagi on!!! Mul on kanuus fotoka kasutamise osas keskmisest suurem paranoia, aga ehk annavad need paar hädist pilti edasi natukenegi sellest, millist maastikku me läbisime.




Kokku olime Ahjal peaaegu 5 tundi. Kiidjärvele jõudes oli mul tegelikult päris kahju, et ei saa edasi sõita... Tundus, et ka R vanematele meeldis. Paraku pidime varsti peale kaldale jõudmist taas kiirustama hakkama, sest meie järgmine, sedapuhku korralik ja broneeritud ööbimiskoht asus Tõrvas ning me pidime sinna jõudma enne kella 20 õhtul. Jätsime R vanematega hüvasti ja asusime teele, unistades uutest kanuumatkadest, järgmiseks äkki juba Võhandul.