Tagasi Vol 2

Hotell De T*lly on koht, mis piltidel näeb päris nunnu välja, ning peamiselt sel põhjusel me selle oma matka ainsaks tsiviliseeritud peatuspaigaks valisimegi (pluss tundus eksootiline ja ühtlasi meie marsruudiga sobiv ööbida sellises väikelinnas nagu Tõrva). Kohapeal selgus, et üldjoontes ainult nunnunduse eest me maksimegi. Jõudsime kohale enne kella 20, st igati reeglitekohaselt, aga tuli välja, et hotelli restoran on juba kinni, ning meid juhatati sujuvalt üle tee Maxima juurde burksiputkasse. Meie katusealune tuba oli iseenesest lahe ning katus kulus sel ööl tõesti väga ära, sest mingil hetkel hakkas sadama nagu oavarrest, aga hommik jätkus väga algelise söögivalikuga ning ülerahvastatusega väikeses restoraniruumis, samal ajal kui teenindajad leti taga innukalt külajutte vahetasid. Pakkisime oma asjad suurema kahetsuseta kokku ning suundusime Valga poole korralikumat sööki ja kohvi otsima.




Valga nihutas asfalteeritud teede definitsiooni jälle viimase piirini või natuke sellest üle, küll aga leidsime sealt tõepoolest head toitu ("Voorimehe pubi"), kohaliku laada ning täiesti juhtumisi ka ainsa inimese, keda ma selles linnas tunnen :) Leidsime ka Läti piiri ning oma algsete plaanide mälestuseks põrutasime sellest korra üle. Tagasi põrutamine oli mõnevõrra raskem, sest meil polnud Valka kaarti ja ilma selleta õnnestus meil vahepeal üsnagi ära eksida, eriti kuna kõikidel siltidel oli kirjas midagi, mis nägi välja nagu "lgjfösgqfngasfghh". Lõpuks jõudsime pooljuhuslikult siiski kodumaa pinnale tagasi ja leidsime, et selle reisi raames on kindlam sealt mitte enam lahkuda.

Linnadest mõneks ajaks kõrini, suundusime tagasi loodusesse - järgmiseks sihtpunktiks oli Eesti kõige väiksem ja kõige metsasem Karula rahvuspark. Sile kruusatee vingerdas paremale ja vasakule, ühest künkast üles ja teisest alla, samal ajal kui mõlemale poole teed jäid hingematvalt kaunid vaated. See oli tõesti üks ilusamaid maastikke, mida ma olen näinud. Siis leidsime sildi, mis näitas Mäekonnu vaatetorni poole, ning otsustasime, et keerame selle juurde. Hea otsus oli. Selle torni tipust avanes kindlalt parem vaade üle Eestimaa kui Suure Munamäe vaatetornist, võib-olla parim vaade, mida ma üldse olen kunagi näinud. Olin vaimustuses hoolimata sellest, et torn suure tuulega natuke kõikus - või siis tudisesid mu jalad mu loomupärasest kõrgusekartusest nii kõvasti :) See oli tõepoolest unustamatu.






Järgmiseks peatusime Karula suurima järve - Ähijärve ääres. Oleksin väga tahtnud seal pikemalt olla, ent valearvestused toiduvajaduse osas sundisid meid lõpuks edasi liikuma, sedapuhku Võru poole. Aga Karula on kindlasti üks koht, kuhu ma tahan tagasi minna - kõndida läbi kõik sealsed matkarajad ja näha kõiki 40 sealset järve :)




Ah jaa, vahepeal ajasin ma veel liblikaid taga.




Võrru jõudsime juba üsna hilja õhtul ning tiirutasime seal tükk aega ringi avatud söögikoha või vähemalt üleüldise läbipääsu otsinguil - linnas käis nimelt parasjagu miskine folkloorijämm. Lõpuks leidsime mõlemad ning peale täielikku söögiorgiat jäi veel üle valida järgmine ööbimiskoht. Kuna loojuv päike meid halastamatult tagant kiirustas, otsustasime tuntu kasuks - minna Nohipalo Mustjärve äärde.

Esialgne mulje oli, et Mustjärve RMK lõkkeplatsile me küll ei mahu - seal oli ees üks suur ja lasterikas seltskond. Õnneks taipasime nende plaanide järgi küsida - selgus, et nad tähistavad ainult ühe lapse sünnipäeva ja ööseks metsa jääda ei kavatse. Väga toredad inimesed olid - laenasid kirvest ja pakkusid lahkudes tervet potitäit ülejäänud suppi (millest me küll tänuga keeldusime, sest peale peatust Võrus tundsime endid ikka veel üsna ümmargustena). Ning korraga oli pime ning me olime järve ääres täiesti üksi.



Tegelikult oli see kõige toredam selle matka lõkkeõhtutest. Olime peaaegu koiduni üleval, mina sain lõkke näol oma püromaanialgeid rahuldada ning R mängis ukulelet :) Vahepeal tuli pehmet jahedat vihma, mis lõi kogu metsa lausa uskumatul kombel lõhnama. Kui keegi lausub sõna "puhkus", siis see on mälupilt, mis mulle kõigepealt meenub. See oli täiuslik.

Järgmisel päeval pakkisime asjad ja suundusime lõplikult tsivilisatsiooni tagasi - otse peomelusse Nõos, kus me jaanipäeva paiku käisime sõbra juures abiks tenniseväljaku korrastamisel. Sedapuhku sai see siis korralikult sisse õnnistatud pluss poole ööni piljardit mängitud (vastava ala eesti meistri juhendamisel :)) jne jne. Koju Tallinnasse jõudsime alles 18. juuli õhtuks, just Roxette'i kontserdi ajaks, mis oli ka päris tore põige noorusaega :) Olime väsinud, ent õnnelikud - ja selle originaalse väitega on aeg minu seekordne reisikiri kokku võtta.